Eestlase enesehinnang on ikka häbematult niru, meie eneseteadvuse pead pole suutnud kergitada ka juba pea paarkümmend õndsas iseseisvuses veedetud aastat.

Miks ma seda väidan? Aga sellepärast, et niipalju kui lähiajaloost meenub, ilmestavad seda rohkem või vähem totakad mainekujunduskampaaniad. Otsitakse tunnuslauset, mis Eesti nime maailma viiks ja otsingute 13 miljonit krooni maksnud tulemus on lause "Tere tulemast Eestisse". Või mida peab maailm peale hakkama teadmisega, et mingi poolpõhjamaine rahvakild kummardab oma rahvuskalana räime? Kodukootud nokiaid sigineb kui seeni pärast vihma.

Ma ei kiru siinkohal nn kodanikualgatuse korras ellukutsutud kampaaniaid, mille käigus pannakse kasvama puid, tehakse loodust puhtamaks või püütakse mõjutada monopole. Aga riiklikud asutused oskavad ikka üle päeva üllatada.

Ammu's oli, kui üks linnapea üritas maksumaksja rahast laotud vundamendile oma (olematut?) mainet ehitada. Eesti toidu propageerimine läks vaata et kama vägisi suhutoppimiseni. Iga viimane kui vallatäpike, millest ammu oleks pidanud haldusreform üle käima, otsib tunnuslauset. Ise kaelani võlgades, ent lause olgu olla.

Nende nn rahvustundeid ärgitada püüdvate mainekujunduste taga on hunnikute kaupa meie kõigi ühist raha, mida võiks märksa otstarbekamalt kasutada. Tuleb panustada töösse ja töökusse ja peremehetundesse.

Ega's too kummitehas, mis sada aastat tagasi Nokia-nimelises linnakeses kalosse tootma hakkas, ka toona unistanud üleilmsest aupaistest.

Mainet ei saa kujundada, see tuleb ise. Kui tuleb.