Arvamus: Emotsionaalne inflatsioon

Kas peaksime muutuma tuimadeks allujateks, käsu- või plaanitäitjateks, mõne isiku või süsteemi mängukanniks, millega on valimiseelsel ajal tore mängida. Ka majandus- ja sotsiaalpoliitiline peituse- ja pimesikumäng põhjustab emotsionaalset inflatsiooni (tunnete kärbumist) – eriti, kui politikaanide arvates opereerivad nad täieõiguslike isiksuste asemel üleskeeratavate mänguveduritega.

Londoni psühhoanalüüsi ja sotsioloogiprofessor David Tuckett on arvamusel, et järgmist kriisi on võimatu ära hoida. Et finants-majanduslikul turul leiaks aset mingisugused muutused, peavad õppima inimesed mõistma oma tundeid, mis kutsuvad esile investeeringuid finantsturgudel. Meil tuleb iseenda tundeid teadlikumalt tajuma ja tunnistama õppida, et mitte kinnisvara- ja börsi hukutavatesse keeristesse sattuda.

Tuckett on seisukohal, et pärast kriisi oleks vaja tunded riigi tasandil kollektiivselt läbi töötada, et ka tegelikult aru saama hakata, mis või kes ja millistes seostes majanduslanguse põhjustas.

Inimese tundeid on võimatu lahterdada rangelt ratsionaalseks või irratsionaalseks. Ei saa käituda ainult ratsionaalselt või ainult emotsionaalselt. Me vajame emotsioone, et langetada otsuseid. Ilma emotsioonideta poleks ka motivatsiooni.

Tucketti analüüsidele tuginedes võib väita, et ebastabiilsus finantsturgudel baseerub toodete iseloomul (omadustel), mille tegelikku väärtust me ju ei tea. Kaupade ja teenuste omahinda me ju ei tea. Nimetatud ebastabiilsust süvendatakse veel seeläbi, et finantsproduktidesse investeerivad just sellised inimesed, kes on ülimalt vastuvõtlikud ning pimestatud positiivsete edulugude suhtes. Kiusatus hirme maha suruda ja edulugusid üle tähtsustada kasvab veelgi karmi konkurentsi kaudu finantsturgudel.

Inglise teadlane on veendunud, et finantskriisid kätkevad endas emotsionaalseid fenomene, mis arenevad ikka sarnast skeemi pidi. Kõigepealt kutsuvad uued ideed ja uued finantsproduktid esile positiivse eufooria. Mõne aja pärast see eufooria reguleeribki turgu, mille tagajärjel igasugused „mullid“ paisuvad üha suuremaks. Mulli lõhkemisega aga kaasnevad hirm ning süüdlase otsimine. Neid „mulle“ nimetab briti professor „emotsionaalseks inflatsiooniks“. Mulli paisumisele aga aitavad kaasa need aktsionärid, kes vankumatult usuvad positiivsetesse finants-majanduslikesse edulugudesse. American dream, viie aastaga jõudmine viie rikkama maailma riigi hulka ja reaalne majandustegelikkus on terminid erinevatelt planeetidelt.

Kui ärihaid on oma firmadesse „armunud“, siis peaks edulugude jutustamise ja uskumise lõpetama. Erisugused „mullid“ on paisunud just seetõttu, et paljud on uskunud, et just nemad on erilised ning ainulaadsed, sealjuures ka veel asendamatud. Selline mõttelaad poliitikas ja majanduses on hukatuslik kogu omariiklusele.

Tuckett on seisukohal, et põhimõttelised muutused saavad alles siis aset leida, kui suur osa inimesi korraga märkaks, et nad on vaid osa suuremast süsteemist. Kui aga lähtuda börsiguru Andre Kostolany tragikoomilisest ülekutsest, et „ostke aktsiad ja võtke unetablette“, siis võib ka see viimanegi süsteemitunnetus olematuks kahaneda.

Autor: Ramo Pener, Sirje Rank