Jäärapäisus viis miljonid Eestist mööda

Kuigi läinud suve alguses polnud veel kaugeltki selge, kas Rootsi annab Nord Streami gaasijuhtmele ehitusloa, silusid kopad juba Lõuna-Rootsi Karlskrona linna sadamakaid, valmistades ette Nord Streami torude laoplatsi. Augusti lõpul jõudis Saksamaalt kohale esimene alus gaasijuhtme 160 toruga.

Nüüdseks on Rootsi ja Saksamaa vahet sõitvad alused Unimar ja Miramar jõudnud Karlskronasse toimetada üle 5000 toru. Ehituse alguseks järgmisel kevadel peab neid seal olema 14 500. Ritta seatuna ulatuksid need Tallinnast peaaegu Tartusse välja.

Samasugused laod on Rootsis veel Gotlandi saarel, Soomes Hankos ja Kotkas. Viimases on ka torude betooniga katmise tehas, samuti planeeritava juhtme teises otsas, Saksamaal Mukranis.

Rootsis ja Soomes korraldab torude ladustamist Norra suurfirma NorSea, mille leping kogu logistilise poole eest vastutava Eupeciga on väärt 59 miljonit eurot (925 miljonit krooni). Sellest oma osa saab NorSeale torude transpordis allhanget tegev Rootsi firma AtoB@C Shipping. Ettevõte keeldub aga kommentaaridest, väites, et kogu projekt on konfidentsiaalne.

Tõsi, suure ja rahvusvahelise projekti iga samm, kaasa arvatud ajakirjandusega suhtlemine, on detailideni läbi mõeldud. Nii tuleb mul veel mitu korda enne Karlskronasse sõitu ettevõtjatele kinnitada, et olen oma käigu ja nendega suhtlemise Nord Streamiga kooskõlastanud.

Ka Karlskrona sadamas mind vastu võttev NorSea töödejuhataja toonitab, et teda ei tohi tsiteerida, kuna tema pole ettevõtte kõneisik. Ta paneb mind kõigepealt soojaku tagatuppa istuma ja peab maha PowerPointi slaididega illustreeritud turvalisuse loengu. Alles pärast kiivri ja kaitseprillide pähepanekut ning neoonkollase vesti selgatõmbamist tohin laoplatsile minna.

Mudasel sadamapinnal sumpavad vaid mõned töölised. Peaosa mängib siin hoopis vee ääres tegutsev Liebherri kraana. "Primadonnale" jätkub töödejuhatajal ainult kiidusõnu, sest see nõuab töötamiseks kõigest kaht inimest. "Sakslased juba teavad, kuidas kraanasid ehitada. See on kena mänguasi," muheleb ta.

Kraana on juba enamiku torudest Unimari pealt maha tõstnud. Need viiakse edasi oma kohale kruusavallide peal. Oma kohale sõna otseses mõttes, sest torud ladustatakse kindla süsteemi järgi ning lastakse hiljem merre kindlas järjekorras.

Ükski toru pole teisega identne. Pealtnäha eristavad neid numbrid ja eri värvi triibud otstel. Tegelikult on terastorud ka erineva antikorrosiooni ja betoonikihiga. Mida madalam vesi, seda paksem kaitsekiht - sügavas vees teeb sama töö ära vee rõhk.

Kümnete meetrite kõrguse kraana trepist (mis muudab taaskord tänu sakslaste nutikusele vahepeal suunda, et pea ringi käima ei hakkaks) satume üles ronima ajal, mil kraanajuht on lõunale läinud ning masin õnneks ei liigu. Kabiinis ootavad tema naasmist rütmikas raadiomuusika, nätsupakk ja villased sokid.

Siit ülevalt saab selgeks kogu projekti mastaapsus. Pea silmapiirini on näha vaid torude mustavaid külgi. Ja siia pole jõudnud neist veel pooledki.

Karlskrona linn rendib Eupecile ja NorSeale kolmeks aastaks üheksa hektarit maad. Valla poolt projekti vedavad Anders Jaryd ja Tommy Sandin tõdevad, et kogu projekti kriitilisemaid küsimusi on julgeolek, kuid sellega tegeletakse riiklikul tasandil.

Jarydi sõnul on gaasitoru ehitamine ja torude ladustamine kaks eri küsimust. "Ehitamise kohta on olnud väga erinevaid arvamusi, kuid Rootsi riik on oma otsuse teinud. Ladustamise koha pealt arvan ma, et kui see on hea tehing Karlskronale, on sellega rahul ka siinsed inimesed."

Kindlasti on rahul need kümmekond kohalikku, kes tänu projektile tööd saavad. Pinna silendamiseks ja torusid paigalhoidvate kruusavallide rajamiseks sai suvel tööd viis kohalikku meest, kellest kaht vajatakse ka täna. Lisaks teeb vallavalitsuse lastimis- ja lossimisfirma kaheksa meest Eupecile allhanget.

Nord Stream investeeris lao territooriumi ettevalmistamisse umbes miljon eurot ehk ligi kuusteist miljonit Eesti krooni. Vald teenib maa rentimise ja sadamamaksude pealt kolme aasta jooksul 3-4 miljonit eurot (60 miljonit krooni). Lisaks saavad nad Nord Streami ettevalmistatud maa hiljem teistele investoritele rentida või kasutada uute laevaliinide avamiseks.

"Rootsis on finantssüsteemi olukord küllaltki stabiilne, kuid tööpuudus on ka siin iga omavalitsuse jaoks probleem," ütleb Jaryd. "Ja on väga kena kellelegi tööd pakkuda ajal, mil kogu ülejäänud situatsioon on keeruline."

Siiski tõdevad nad, et Eupecilt saadav raha ei ole midagi erakordselt suurt, sest kogu avalikku sektorisse investeeritakse Karlskrona vallas keskmiselt 25 miljonit eurot aastas (390 miljonit krooni).

Seetõttu ei olegi üllatav, et Karlskrona ei pakkunud Nord Streamile oma maad ise, vaid juba mitu aastat tagasi võttis vallaga ühendust Eupec. Leping allkirjastati enne jõule 2008 ja tänavu suvel algasid territooriumi ettevalmistustööd. Kuigi Rootsi valitsus ütles jah-sõna projektile novembri alguses, ütleb Sandin, et riskeerima ei pidanud nemad, vaid teine pool, kes maksis vallale ka deposiidi.

Kraana otsast alla sadamale vaadates meenuvad mulle vallaametniku Jarydi sõnad, kui talt küsisin, mis juhtuks, kui projekt katki jääks: "Ma arvan, et sellesse projekti investeeriti nii palju nii raha kui ka prestiiži mõttes, et there's no way back (tagasiteed ei ole - toim)."

Mul on raske temaga mitte nõustuda.

Karlskrona linnatänavatel elanike arvamust küsides jääb mulje, et enamik inimesi ei tunne torude ladustamise pärast muret.

Linna elanik Mikael ütleb, et on sadamas toimuvast teadlik, kuid üldiselt sel teemal silma peal ei hoia. "Ma loodan, et poliitikud on kontrollinud, et kõik oleks turvaline," sõnab ta.

Kesk-Rootsist pärit ajateenija Joakim kehitab õlgu küsimuse peale, kas ta Karlskrona vahelaost midagi kuulnud on.

Karlskrona elanik Carina on aga sadamas toimuvast lugenud ajalehtedest. Seal toimuv talle ei meeldi. "Me peaksime eelistama alternatiivseid allikaid, nagu päikese- ja vee-energia," ütleb ta.

Äripäevaga rääkinutest tundub kõige pikemalt teemale mõelnud olevat Robert, kes elab Karlskronast umbes 90 kilomeetri kaugusel Kalmari kandis. "Aga ma ei teadnud, et seda ehitatakse nii lähedal," on ta üllatunud. Roberti sõnul on gaasitoru keskkonnale kindlasti ohtlik, aga on raske öelda, kas Rootsi firmad peaksid sellepärast loobuma projektist kasu lõikamisest.

Samas ei tulnud talle üllatusena, kui valitsus juhtme ehitamisega nõustus. "Nad lihtsalt venitasid sellega. Me oleme väike riik ega saa Venemaaga võidelda. Äraütlemine oleks tähendanud poliitilisi tagajärgi," tõdeb ta.

Vallaametnike sõnul pole nad saanud peale lepingu allkirjastamist vallaelanikelt ühtki vihast telefonikõnet. Tommy Sandin lisab, et üldjoontes oli ka Greenpeace'i esindaja nõus, et oht keskkonnale ei ole suur. "Kuna see territoorium on juba niikuinii sadam, siis see projekt ei lisa mingeid erilisi keskkonnariske."

Nord Streami vastu sõdides on Eesti saanud selgeima kaotuse Sillamäe näol, mis oli 2007. aastal gaasitoru logistikakeskusena selge konkurent Kotka linnale. Nüüd saab Soome tehases tööd 190 inimest.

Ühtki Eesti ettevõtet, kes praegu Vene-Saksa gaasitoru ehitamises kaasa lööks, Nord Streami pressiesindaja sõnul ei ole.

Kui palju aga meie naaberriigid gaasitoru ehitustööde pealt kasu lõikavad, on raske täpselt öelda. Allhankijate lepingumahud on enamjaolt konfidentsiaalsed. Teada on see, et kogu torude ettevalmistamist ja logistikat juhtiva Eupeci leping Nord Streamiga on väärt 650 miljonit eurot (10 miljardit krooni) ja sellest umbes 100 miljonit (1,6 miljardit krooni) investeeritakse Läänemere-äärse viie logistikapunkti infrastruktuuridesse.

Näiteks Karlskrona linna investeeritakse sadama ja laoplatsi ettevalmistuseks, maa vallalt rentimise ja mitmesuguste maksude kaudu umbes 80 miljonit Eesti krooni. Kuigi Gotlandi saarele ladustatakse vähem torusid, on investeeringud sinna suuremad, sest sadam vajas rohkem ettevalmistustöid.

100miljonilisele investeeringule lisanduvad aga kohalike firmadele või töötajatele makstavad tasud. Näiteks Karlskrona valla lassimis- ja lossimistööde ning laoplatsi ettevalmistava ettevõtte käibeks kujuneb umbes kolme aasta peale 50 miljonit Eesti krooni.

Võrreldes Rootsiga teenib Soome projektilt aga rohkemgi tulu, sest peale Hanko ladustamisjaama tegutseb Kotka linnas tehas, kus kaetakse torud roostevastase kihi ja betooniga. Seal saab kolme aasta jooksul tööd 190 inimest. Samuti on linnal torude ladustamise rendileping.

Töid tehakse hallis, mille sai 20 miljoni euro (310 miljonit krooni) eest ehitada rahvusvahelise NSS-Groupi Soome tütarfirma Nordic Hall Oy.

Linnapea Henry Lindelöff on Soome meediale öelnud, et leping Nord Streamiga tuli linnale õigel ajal ehk just siis, kui metsa- ja paberitööstus oli end koomale tõmbamas.

Eesti jaoks on Kotka tehas kõige selgem näide kaotatud investeeringutest ja töökohtadest. 2007. aasta sügisel kinnitas Nord Stream AG juhatuse esimees Matthias Warnig, et on torude katmistehase rajamiseks juhtme kirdepiirkonda välja sõelunud kaks võimalikku asukohta - Sillamäe ja Kotka. Järgmisel kevadel oli selge, et tehas tuleb Kotkasse.

Sillamäe sadam tegi võimalikule tulevasele laoplatsile ja tehnikasse juba teatavaid investeeringuidki. Sadama omanikeringi kuuluva ekspeaministri Tiit Vähi sõnul on aga arusaadav, miks Kotka kasuks otsustati.

"Kui Eesti ei olnud üldse nõus läbirääkimislaua taha istuma, siis seda suurem oli ju risk tehas siia tuua," ütleb ta.

"Me oleks saanud olla huvitava kõrgtehnoloogilise tootmise juures ja tulevikus seda know-how'd ise pakkuda. Oleksime saanud rentida 40 hektarit maad, müüa elektrit ja kohalike tootjate tsementi. Ja 150 inimest oleks saanud tööd," räägib Vähi ja lisas, et iga töökoht sadamas kindlustab mitu töökohta sekundaarses ringis.

Kuid Nord Stream oli vaid üks võimalus, millest Eesti on jäänud ilma halbade suhete tõttu Venemaaga, märgib Vähi.

Sama meelt on ettevõtja Jüri Mõis, kes Nord Streami pooldamise kõrval toetab üldiselt Venemaaga paremat läbisaamist. Mõis ütleb, et teeb seda kui majanduslikult ratsionaalse suuna esindaja. "Ja see pole mingi sõprusavaldus. Praegu oleme me välispoliitiliselt jooksnud ummikusse," lisab ta. Mõis on veendunud, et kui gaasijuhtmele loa andmine oleks pandud rahvahääletusele, oleks trass saanud võidu.

Tema sõnul pole küsimus ainult selles, et gaasijuhtme ehitusaegsed töökohad ja investeeringud lähevad Eestist mööda, vaid mõju on pikaajalisem. "Me jääme Põhjamaade energeetilisest peatänavast kõrvale - energeetiliseks kolkaks," ütleb ta.

Ka Vähi toonitab, et tegemist ei ole tema või Mõisa isikliku võitlusega. "Küsimus on selles, et tuleks teha majanduslikult pragmaatilisi, mitte poliitiliselt ebakompetentseid otsuseid," sõnab Vähi.

"Jumal ja loodus on meid pannud Euraasia keskele, aga meie tipp-poliitikud on otsustanud, et jumal ja loodus on eksinud ja me peame olema maailma ääre peal."

Vähi sõnul oleks Eesti saanud läbirääkimistega nõustudes nõuda muu hulgas ka paremaid keskkonnatingimusi. Ta rõhutab, et gaasijuhtme poolt on ka Euroopa Liit. "Kui EL ei oleks gaasijuhtme poolt olnud, siis sakslased ei oleks seda ka ehitama hakanud."

Vähi meenutab, et kui ta 1992. aastal peaminister oli, rääkisid nad president Lennart Meriga pikalt ideest rajada gaasitrass Paldiski ja Soome vahel. Selle projekti eest seisis Vähi sõnul just Meri ise ja ükski teadlane ei olnud sellele tollal vastu. Ka praegu on projekt Eesti Gaasi tegevusplaanis sees.

Lähenesime Nord Streamile ise projekti varajases järgus, esitlesime end ja tegime oma ettepanekud.

See leping on meie jaoks ebatavaline, kuna tegu on suurima merealuse juhtmega, mis iial rajatud. On kindlasti väljakutse saada hakkama nii suure hulga raskete torudega ja tegutseda samal ajal mitmel objektil. Kuid oleme oma tegevust detailselt planeerinud ja jälgime kõiki operatsioone koos meie kliendiga.

Me näeme alati selle nimel vaeva, et panustada paika, kus töötame. Õpetame välja kohalikud inimesed, kes juhivad kogu objekti tehnikat. Näiteks Karlskronas on kõik töölised peale töödejuhataja kohalikud.

Nord Streami projekt annab meie inimestele kindlasti lisakogemuse ja edaspidises müügitöös on see oluline referents.

Mulle jääb mõistmatuks, mis on gaasijuhtme vastaste huvid. On imelik, et Eesti rõhub praegu toru keskkonnariskidele, kuid plaanib samal ajal Eesti-Soome vahelise trassi ehitamist. Kui me ise ehitame kaableid või õhkame miine, siis ei tundu see probleem olevat. Aga teiste puhul on meil teised standardid.

Praegu, kus maad on omanike vahel ära jaotatud, tekitaks maapealne trass veel suuremaid probleeme. Ma olen Eestiski väikseid trasse ehitanud ja seda kogenud. Ja kui maismaal peaks toruga midagi juhtuma, oleks tagajärjed rängemad.