Ühe surma jahmatav järelkaja arstidelt

On pime oktoobrikuu õhtu. Põhja-Eesti Regionaalhaigla IX korruse intensiivravipalatis käib ümber Oliver Rõigase (26) äge sagimine. Näidud aparaatidel märgivad, et lõppstaadiumis pahaloomulise kasvaja käes kannatava noormehe elupäevad on läbi.

Noormehe ema, ajakirjanik Anneli Rõigas ei lepi olukorraga. Ta helistab haigla ülemarsti Sergei Nazarenko mobiilile, kuid see ei vasta. Seejärel helistab ta haigla nõukogu liikmele Tatjana Muravjovale, kelle võetud kõnele ülemarst vastab. Noormees pannakse hingamisaparaadi alla.

Kella 20 paiku läheb õde Lea palatisse valvet üle võtma, aga ei mahu uksest sisse. Sisse pääsedes avaneb ta silme ees paras segadus. Patsiendi ema röögib reanimatsiooniarsti peale, teised tohtrid üritavad omavahel midagi selgitada. Õde, kes pidi valve üle andma, on näost valge ja nutab. Läheb hetk, enne kui Lea taipab: patsient, kelle konsiilium nelja tohtri osavõtul nädal tagasi lootusetult haigeks tunnistas, on elustatud. Nagu ta hiljem teada saab, oli korraldus tulnud patsiendi emalt.

Meedikute selgituste järgi arstlikule ekspertiisikomisjonile ei julgenud keegi ka mitte konsiiliumi korras võtta vastu otsust intensiivravi mitte osutada. 

Kolm päeva hiljem noormees sureb. Novembri alguses hakkavad meedias ilmuma lood, kus Anneli Rõigas süüdistab meedikuid poja piinamises, valeravis ja surnuks süstimises. Surma põhjustajaks peab ta õde, kes tegi Oliverile süsti, mis ema hinnangul peatas noormehe hingamise. Tegemist oli vererõhku alandava süstiga. Rõigas süüdistab ka neuroloog Tiiu Paulust, et too oli samal päeval Oliveri ekslikult koomasse diagnoosinud ja andnud siis korralduse ta uuesti magama uinutada.

Tiiu Paulus ise esimest ründavat lugu ei märka. Kui see ilmub, saab Oliveri eest viimastel elupäevadel hoolitsenud arst mobiilile sõnumi. “Me ei usu, mida ajakirjandus kirjutab. Me toetame sind,” seisab seal. Seejärel hakkab järjest samasisulisi sõnumeid tulema. Mõningase ajalise viitega loeb ta ka ise loo läbi ja helistab psühholoogile. “Tead, Katariina, mind süüdistatakse mõrvas,” ütleb ta.

See oli esimene kord 26aastase tööstaaži jooksul, kui ta tundis, nagu oleks kuvaldaga pähe saanud. Istume Solarise katusekohvikus. Paulus on tellinud salati, kuid toonaste sündmuste meenutamine võtab talt isu. Nagu kontrastiks sügise süngetele sündmustele valitseb väljas troopiline palavus.

Tänu kolleegide toetusele pääses Paulus enda hinnangul hullemast. Küll aga tuli tal hoolitseda selle eest, et säästa oma poega, kes arvutist lugu ja selle kommentaare lugeda võis. 

Paulus ei usalda oma sõnul ajakirjanikke ammu, kuna nad ei arvesta inimeste tunnetega. Vastumeelselt andis ta nõusoleku rääkida. “Meedikut on kasvatatud nii, et ta hoiab end vaos ega näita välja, kui väga ta haiget saab,” ütleb ta oma ajendi kõnelemiseks. 

“Peame kaitsma patsienti. Kui kaitseme ennast, rikume arstieetikat,” räägib Paulus. “Nii palju katkiseid ja läbipõlenud inimesi kui meedikute hulgas mujal ei ole.”

Rõigastega valvearstina kokku puutunud regionaalhaigla neurokirurgile Aadu Liivatile on juhtunu samuti sügava jälje jätnud. Liivatit nimetab Rõigas oma blogis siiani psühhopaadiks – nii olevat mehe kohta öelnud ta kolleegid.

Liivat ei suuda aru saada, miks ajakirjandus neid süüdistab, kui ükski instants ega kolleeg pole arste Oliveri surmas süüdi mõistnud. Ja seda ettekujutuseta, mis tegelikult toimus. “Kõik, kes asjast teavad, arvavad, et me saame isegi aru, et me pole süüdi. Kuid keegi peaks meile seda siiski ütlema,” leiab Liivat.

“Meditsiiniliselt oli tegemist lihtsa ja igapidi tõestatud juhtumiga, millele ladestati peale palju tõendamata kahtlusi,” sõnab Liivat. Kohati jäi talle mulje, nagu lahendaks ema täiusliku mõrva stsenaariumi, paljastades kuritegelikku sündikaati.

Kumbki arst Rõigast siiski ei süüdista. Seletuskirjade järgi seisneb loo ülim traagilisus selles, et ema eitas täielikult poja surmaga lõppevat haigust.

Õde: märkusi ei julgenud teha 

 Väljavõtted Oliver Rõigase surma uurinud arstliku ekspertiisikomisjoni toimikust.

* 30aastase staažiga tohter: “4. oktoobril, kartes tõsiselt esmakordselt elus üksi visiidile minna, võtsin kaasa osakonna õe.”

* Õde Lea seletuskirjast: “Kogu selle aja, umbes kella 22st kuni kella üheni öösel, rääkis pr Rõigas telefoniga, mis häiris kohutavalt nii mind kui ka teisi raskeid haigeid intensiivravipalatis. Märkust ei julgenud ma teha, kartes taas skandaali. Oliveri kõrvalvoodis lamas väga raskes seisundis noormees – värske ajutraumaga patsient, kes oli psühhoosis.”

* Õde Sonja seletuskirjast: “Tööpäeva lõpus koju minnes kohtasin Anneli Rõigast liftide juures. Liftis küsisin temalt, kus ta elab, ja pakkusin, et viin ta autoga koju, sest oli vihm ja pime. Autos küsis Rõigas, kuidas mina ja personal suudame töötada sellises raskes osakonnas. Seletasin, et olen usklik inimene ja saan töötamiseks usust jõudu. Ta küsis, mis usku ma olen, ja ma vastasin. Hiljem kasutas Rõigas seda jutuajamist meedias pahatahtlikult minu vastu.”

Loos on kasutatud Oliver Rõigase ravijuhtumit uurinud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertiisikomisjoni materjale. Kasutatud on ka terviseinfot, mida Anneli Rõigas on varem avaldatud. Osa meedikute nimesid on nende palvel muudetud. Arstide ja Rõigase versioon juhtunust läheb paljuski lahku.