Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Käibemaksutrahvi ootel
Oleme samal pildil koos Rootsi ja Soomega, kiitles mõne päeva eest peaminister Andrus Ansip. Tõsi, ELi pildil on meid koguni 27, ainult, et paigutus pildil on erinev. Oma majanduslanguse sügavuselt, töötuse suuruselt, sh noorte töötuse määra poolest, vaesuse levikult, rahva tervise näitajailt jne oleme punase laterna osas. Kas tasub selles olukorras hoobelda väikese eelarvedefitsiidiga, kui see on saavutatud suure osa töötuskindlustus- ja tervisekindlustusmakse hoiustamisega Rootsi ja Soome pankades? Ka see, et Lätis on halvem, ei tee meie inimeste elu kergemaks ega ka riiki rikkamaks.
Me eelarvepoliitika vajab ajakohastatud lähenemist, me ei tohi jätkata sellisel protsüklilisel viisil, kus majanduskasvu perioodil võimendame mulli ja majanduskriisi tingimustes süvendame langust. Vajame aktiivset, majandust stabiliseerivat poliitikat, minevikku peab jääma nn õhukese riigi ideoloogia viljelemine. Kui vähegi tahame Rootsi ja Soomega koos pildil olla.
Majanduse hoob on kahtlemata ka fiskaalpoliitika, mis ühtede otsuste mõjul võib hoogustada, teiste mõjul pidurdada majandust. Kuidas aga leida see õige? Kas leiutada ise jalgratas või tasuks kuulata edukamate riikide tegemisi? ELi institutsioonid asusid praktiliselt masu esimeste ilmingute tekkimisel tegutsema. Juba 2008. a alustati käibemaksu direktiivi muutmise menetlust (jõustus 05.05.2009). Muudatused nägid ette võimaluse rakendada väiksemaid maksumäärasid mitmetele kaupadele ja kohapeal osutatavatele teenustele. Muudatusi toetas arusaam, et vähendatud käibemaksumäära kohaldamine teatud kohalikes sektorites toob kasu majandusele, et sel on positiivne mõju nii töökohtade säilitamisel kui ka uute loomisel.
Praegu on sellele Eesti valitsuse tähelepanu hakanud juhtima ka ettevõtjad. Tundub aga, et kurtidele kõrvadele. Vastasel juhul ei välditaks selleteemalisi algatusi riigikogus ega ilmuks koalitsioonipoliitikute sulest eksitavaid kirjutisi, mis püüavad meid uskuma panna, et kõik riigid ümberringi tõstavad just käibemaksu.
Ometi on pea kõik (v.a Läti, kes on IMFi eestkostel) ELi liikmesriigid asunud täitma käibemaksu direktiivi määra alandamisele sihitud muudatusi. Rõhutan - alandamisele, mitte tõstmisele. On teadvustatud, et majanduskriisi tingimustes tuleb ettevõtjale anda võimalus osutada ostujõulist teenust, vastasel korral suurenevad pankrotid ja töötajate koondamine.
Teisalt võimaldab madalam käibemaksumäär hoida hindu niigi alanenud sissetulekuga tarbijale ostuvõimelisemana. Ja kui teenuseid osutatakse-ostetakse, laekub riigieelarvesse maksutulu. Pankrotid ja koondamised tulu ei tekita, suurendavad hoopiski eelarve sotsiaalkulutusi.
Vastupidiselt ühisotsusele tõstis meie valitsus aga üleöö hoopis käibemaksumäära. Küllap on ka see üheks põhjuseks, miks oleme teiste riikidega võrreldes ikka viimase kolme seas.
Lõpetuseks tahan rõhutada, et kui mõne ELi õigusaktiga on liikmesriikidele antud õigusi ja kehtestatud kohustusi, siis tuleb neid ka täita. Tõenäoliselt teeb Euroopa Komisjon kunagi meile eeltoodu osas ettekirjutuse, mis võib tipneda trahviga. See kõik võtab aga aega, samal ajal suurenevad toimetulekuprobleemid ühiskonnas, nii tootjal kui ka tarbijal.
Kuid on teinegi kiirem võimalus - Euroopa Komisjonile võib esitada kaebuse seoses liikmesriigi õigusnormiga, mis on vastuolus ELi õigusega - või selle põhimõtetega.