Minu arvates hoopis olulisemaks ja huvitavamaks parameetriks on viskoossusindeks. See näitab, kuivõrd palju muutub hüdroõli viskoossus sõltuvalt temperatuurist.
Õlid viskoossusindeksiga üle 140 kuuluvad DIN 51524 alusel HVLP klassi multiviskoossete hüdroõlide alla. Mida see praktikas tähendab? Madalatel temperatuuridel on nende viskoossus madalam, kui ISO VG alusel samasse klassi liigitatud monoviskoossetel õlidel.
See tagab seadmete kerge käivituse madalamatel temperatuuridel, mis võimaldab vähendada energia- ja küttekulu.
Kõrgetel temperatuuridel on multiviskoossete õlide viskoossus kõrgem, kui sama klassi monoviskoossetel õlidel, st tööpindadele moodustub palju paksem õlikile, mis tagab hüdrosüsteemi kõikide detailide usaldusväärse määrimise.
Kokkuvõttes ilmneb, et HVLP klassi õlide kasutamine välishüdraulikas, mis töötavad tingimustes, kus on suured temperatuurikõikumised, on eluliselt tähtis. Need õlid tagavad optimaalsed töötingimused, tänu millele väheneb kulumine ning kütuse- ja energiakulu. Lisaks tasub mainida, et aastaringne multiviskoossete õlide kasutamine võimaldab vähendada ostetavate määrdeainete sortimenti ja mahtu, kuna kaob ära vajadus konkreetselt suvise ja talvise õli järele. Tänu sellele ei kogune lattu erinevate õlisortide pooltühje vaate, hüdrosüsteemide hooldusskeem muutub lihtsamaks ning väheneb õlivahetusega kaasnev tööjõukulu.
Kuivõrd tähtis on see ruumides töötavate statsionaarsete süsteemide jaoks? Tänu kütte- ja kliimaseadmetele on tsehhis kindel õhutemperatuur, olenemata aastaajast püsib see +20 kuni +30°C juures, mis teeb kallivõitu multiviskoossete õlide kasutamise majanduslikult ebaotstarbekaks.
Sellistes tingimustes tulevad tihtipeale esile hoopis teised hüdroõlide omadused, näiteks tsinki sisaldavate lisandite puudumine õli koostises.
Hüdrosüsteemide töövedeliku valikul ei tohi lähtuda ainult viskoossusest ja viskoossus-temperatuurilistest omadustest, vaid on vajalik kompleksne lähenemine.
Autor: Anna Murashina