Täiskasvanute nõiduslik muinasmaa

Mida tunneb üks 14aastane saksa plika, kes pärast ema surma leiab end ootamatult keset Eestimaa loodust, keerulisi, segaseid ja isegi perversseid inimsuhteid?

"Polli päevikute" Odal ei jää enesehaletsuseks õnneks palju aega - ootamatult ilmub pildile haavatud eesti anarhist, keda kehastab Tambet Tuisk.

"Polli päevikud" haaras vähemalt mind täiesti enda rüppe ja lummusesse, pakkudes pinevust ja pinget kuni filmi lõpuni.

Mulle meeldis see täiskasvanute nõiduslik muinasmaa, mille baltisaksa juurtega režissöör Chris Kraus oli loonud. Mind intrigeerisid see kummituslik maja merepiiril ning need justkui reaalsuse ja ebareaalsuse piirialadel kulgevad inimesed - baltisakslased, venelased, eestlased.

Mulle meeldis pärast filmi teada saada, et tegemist on režissööri isikliku looga, et film põhineb päriselt juhtunud sündmustel. Ja mulle sümpatiseeris see, et film oli saksa keeles ning režissöör ei olnud andnud järele survele teha see inglise keeles, pääsemaks rahvusvahelisele turule (nagu Kraus 7. detsembril 2010 Eesti Päevalehes ilmunud usutluses tunnistas).

Aga kõige rohkem meeldis mulle, et kinosaal oli teisipäeva õhtul peaaegu täis. Inimesed on vist tõesti kinos tagasi ja loodetavasti leiavad tee mitte ainult Eestis filmitud ja toimuvate välismaiste filmide juurde, vaid otsivad rohkem ka omakeelset filmielamust (näiteks äsja linastunud "Üks mu sõber"). Loodetavasti ei pea enam tundma seda kurbust, mis valdas mind mullu kinos "Lumekuningannat" vaadates, kui saalis istus vaid viis inimest.