Rootsi diplomaadi ainus relv Baltikumis oli Rootsi lipp

Rootsi diplomaat Dag Sebastian Ahlander, kes asus Nõukogude Liidu lagunemise eelõhtul tööle Rootsi peakonsulina Leningradis ning rajas Tallinnasse ja Riiga esimesed konsulaarpunktid, nimetab lipukest auto küljes oma „ainsaks relvaks“. „Kahe kriisi – jaanuaris 1991 toimunud Vilniuse verise pühapäeva ja augustiputši – aegu sõitsin ma autoga ringi ja parkisin selle parlamentide ette, et lihtsalt oma lippu näidata. Lennart Meri on pidanud seda oluliseks toetusavalduseks,“ meenutab ta.

Eelmisel neljapäeval avalikustas Rootsi välisministeerium üle 20 aasta tagasi Rootsi diplomaatide poolt kodumaale lähetatud raportid ja analüüsid Nõukogude Liidu lagunemise ja Baltikumi iseseisvumisprotsessi kohta. 1989.-1991. aastatest pärit dokumendid sarnanevad sisult ja stiililt vägagi ajakirjanduslike reportaažide või isegi ilukirjanduslike katsetustega, tehes kokkuvõtteid kohtumistest nii Gorbatšovi, Jeltsini kui ka Baltikumi poliitikutega. Leidub ka refereeringuid venekeelsetest ajalehtedest ja koduministeeriumile antakse selgitusi Baltikumi ajaloo iseärasuste kohta.

Kuigi praegune välisminister Carl Bildt otsustas dokumendid avalikustada osalt seetõttu, et näidata Rootsi diplomaatide oskuslikkust ja analüüsivõimet, tunnistasid diplomaadid ise, et tundsid end NLi lähetatuna täiesti tundmatus kohas vette visatuna. Stockholmis toimunud seminaril meenutasid nad, et kodumaaga suhtlemine oli vaevaline, sest kaugekõne tellimuse täitmine võis võtta päevi, raportite kirjutamiseks oli vähe aega, sest iga nädal tuli sõita kolme Balti riigi vahet, ja strateegilised juhised koduministeeriumilt olid peaaegu olematud.Ahlander ja Riias asuva konsulaarpunkti konsul Lars Fredén olid esimesed ja tükil ajal ka ainsad välisriigi diplomaadid, kes sellist kirjavahetust kodumaaga pidasid. Seetõttu polnud ühtki kolleegi, kellega nõu pidada. Ja õieti polnud ka välisministeeriumilt vastust, millisel õiguslikul alusel seda tehti, sest diplomaatide tööd reguleeriv Viini konventsioon poliitilist raporteerimist ei puuduta. Ahlander märgib, et „kui asjad oleksid läinud teisiti“, siis oleks neist saanud nõukogude võimule kindlasti selge sihtmärk.

Nõukogude Liidu lagunemise perioodi jääb ka Rootsi üks suuremaid välispoliitilisi ebaõnnestumisi.Ahlander meenutas, et Rootsi tollane välisminister Sten Andersson tahtis näidata, et ta toetab Gorbatšovi reforme. Ta ütles diplomaatidele, et Rootsi peamine ülesanne on teha Baltikumist perestroika musternäide.1989. aasta novembrikuus, kui Andersson aga Tallinnat külastas, toimus mõlema riigi ajakirjanikele pressikonverents. „Andersson tuleb ja otsekohe küsivad ajakirjanikud, kes Eesti on või ei ole okupeeritud,“ meenutab Ahlander.„Hr Andersson räägib pikalt Rootsi välispoliitilistest põhimõtetest (neutraliteedipoliitikast - toim). Teeb seda kolm korda, aga neljandal korral kaotab enesevalitsuse ja karjatab: ”Ei.” Kõik ajakirjanikud lahkuvad ruumist ja kiirustavad kohe lahvatavat skandaali raporteerima. Meil (diplomaatidel – toim) võttis kaks aastat, et jätta seljataha see dramaatiline Rootsi välispoliitika ebaõnnestumine.“

 

Autor: Kadri Bank, Anne Oja