Puhta ja konkurentsivõimelise tuleviku suunas

Eelmisel nädalal võttis Euroopa Komisjon vastu energiatõhususe kava ja tegevuskava, kuidas muuta Euroopa aastaks 2050 vähese süsinikdioksiidiheitega ühiskonnaks. Miks raisata aega 40 aasta kaugustele asjadele, kui just äsja oleme vaevalt jagu saanud rängimast majanduskriisist pärast 1930. aastaid?

Selleks on küllaga põhjuseid ja juttu ei ole üldse mingist kaugest tulevikust. Jutt on töökohtadest. Jutt on ka innovatsioonist ja konkurentsivõimest. Ning ka energiamaksumuse vähendamisest. Näiteks maksis Euroopa eelmisel aastal naftaimpordi eest 70 miljardit dollarit rohkem kui üle-eelmisel aastal. Tegemist on peaaegu kolmandikuga summast, mida kõik liikmesriigid ühiselt teadus- ja arendustegevusele kulutavad. Kujutagem ette olukorda, et Euroopa sõltuks oluliselt rohkem taastuvenergiast ega peaks iga kord, kui naftahind jälle taevasse kerkib, maksma võõrrežiimidele tervet varandust.

Või kujutagem ette, et meil oleks võimalik luua Euroopas 300 000 töökohta, kui me jõuliselt investeeriks paljutõotavasse tootmissektorisse. Aga täpselt just seda me olemegi viimase viie aasta jooksul taastuvenergia vallas teinud. Sellele lisanduksid veel uued töökohad ehitussektoris tänu ehitistele kehtestatud rangematele energiatõhususstandarditele ja seoses energiaülekandetaristu laiendamisega. Kokku suudaksime 2020. aastaks luua täiendavalt 1,5 miljonit töökohta. See on paketi teema.

Puhtama ühiskonna loomiseks on vaja tohutuid investeeringuid - igal aastal täiendavalt ca 270 miljardit. Samas säästame pea niisama palju energia importimisest hoidumise ja tervishoiukulude pealt. Seega on põhisõnum järgmine: CO2 heidet ei vähendata majanduskasvu arvelt, vaid vastupidi, kui teeme õigeid otsuseid praegu, muutub Euroopa 2050. aastaks puhtamaks, keskkonnahoidlikumaks ja rikkamaks. See on võimalik. Viimase kahe kümnendi jooksul on me majandus kasvanud ca 40%. Samal ajal oleme suutnud vähendada CO2 heidet 16%.

Seega ei tähenda puhas ja kliimasõbralik ühiskond, et peaksime jätma hüvasti moodsate kaupade, liikuvuse, linnakaubanduse ja kenade autodega. Tegemist on elukvaliteedi tõstmisega, sest saastust vältides suureneb majanduskasv ja paraneb elukvaliteet. Me räägime paremate kodude ehitamisest, arukamatest tootmisviisidest ja mõistlikumatest linnadest, kus puhtam õhk, vähem saastust, müra ja liiklusummikuid.

Aasta 2050 võib tunduda abstraktne ja kauge. Ent esitatud meetmepakett ei ole ulmeline ega ähmane utoopia. Euroopa riigipead on seadnud eesmärgiks muuta Euroopa sajandi keskpaigaks konkurentsivõimeliseks ja kliimasõbralikuks ning vähendada kasvuhoonegaaside heidet 80-95%. Komisjon on nüüd lisaks konkreetsetele meetmetele andnud välja üldsuunised, milles põhjalikele analüüsidele tuginedes esitatakse parimad võimalused eesmärgi saavutamiseks. On jõutud kindlale arusaamale, et eesmärk on saavutatav. Samas tuleb silmas pidada, et heitkoguste 80% vähendamisel kõige odavamal ja kulutõhusamal viisil on selge poliitiline mõju.

Esimese mõjuri võiks lühidalt võtta kokku fraasiga "olulisim esmalt". Mõne sektori tehnoloogiat tuleb täiustada. Näiteks transpordisektoris tuleb turule tuua rohkem elektriautosid, samas tuleb laadimisjaamad luua üle kogu Euroopa enne, kui meil on võimalik rakendada elektriautode täit potentsiaali. Muudes sektorites on võimalik lühikese ajaga rohkem saavutada. See kehtib näiteks energeetikasektori kohta, kus on võimalik CO2 heidet märgatavalt vähendada näiteks taastuvenergia suurema kasutamise ja ülekandevõrgu täiustamisega.

Teine oluline mõjur on seotud vaheetappidega ja eesmärkide saavutamise kiirusega. Eesmärgi õigeaegseks saavutamiseks tuleb meil jõuda poolele teele 2030. aastaks, mis tähendab, et selleks ajaks on vaja heitkoguseid vähendada vähemalt 40%. Selline eesmärk võib kõlada väga suurejooneliselt, aga tegelikult oleme juba nüüdseks vähendanud neid 16%. Tuleb märkida, et aeglasem areng on tegelikult kallim. Meie loogika ütleb, et edasi tuleb liikuda sellises tempos, millega oleks tagatud püsiv tehnoloogia areng. Kui me liiga kaua aega viidame, kaob stiimul tehnoloogiat edasi arendada, mistõttu tuleb hiljem palju rohkem vähendada, ent seda siis juba ilma olemasoleva tehnoloogiata.

Sama kehtib 2020. aastaks seatud eesmärkide kohta. EL on seadnud 2020. aastaks eesmärgi vähendada CO2 heidet 20% ja käimas on arutelu eesmärgi nihutamisest 30%-le.