Mõistatuslik toidu hind

Kas maailmaturu sees saab olla teine, äraspidi muutuva hinnaga maailmaturg? Nii ajendab küsima Eesti toiduainete taaskord märksa jõulisem hinnatõus kui enamikus Euroopa Liidu riikides. Sarnane asi juhtus ka aastail 2006-2008. Hinnatõusu alge pärineb mõlemal juhul väliskeskkonnast, kuid miks reageerivad hinnad Eestis sellele nii ägedalt? Aruteludes Eesti toidu hinnatõusu üle on esile toodud erinevaid tõsiasju, mis pole suutnud sillutada veenvat kandepinda üksmeelele. Eesti Panga, majandus- ja kommunikatsiooni- ning rahandusministeeriumi analüütikute kiiranalüüs pakub toidu hinnarallile erinevaid tõlgendusi.

Heitlik hinnatõus. Aastail 2000-2005 kallines toit Eestis vaid 2% võrra enam kui Euroopa Liidus: vastavalt 20% ja 18%. Aastail 2006-2008 lõid toidu hinnad maailmaturul rekordeid, ELis reageeris toit sellele 13% kallinemisega, Eestis koguni 30%ga. 2009. aastal odavnes toit Eestis 7%, ELis 1%. Mullu läks maailma toiduturul taas tormiseks, mis põhjustas Eestis toidu 12%, ELis aga 3% kallinemise. Maailmaturu ebakindlus ja heitlikkus justkui soosib Eestis hindade ülespoole kihutamist. Toiduainete pakkumisahel on mitme kanali kaudu avatud väliskeskkonnale. Tootja võib valida, kas müüa oma toodangut eksporditurule või siinsele töötlejale. Töötleja saab osta sisendi välismaalt või kohalikult tootjalt ning müüa oma toodangu kodu- või välisturul. Püramiidi tipus olev turustaja aga valib kodu- ja välismaal toodetud kaupade hulgast. Välisturule müügi suurenemine põhjustas hinnatõusu aastatel 2006-2008 ning 2010. Viimasel juhul kasvas nii valmistoodangu kui ka teravilja ja toorpiima väljavedu välismaale. See on kindlasti üks põhjus, miks hinnad Eestis jõulisemalt muutuvad.

Nõudlus ja pakkumine. Märksa keerulisem küsimus on: millist Eesti ja ELi toiduinflatsiooni erinevust võib veel kooskõlaliseks pidada? Maailmaturul toimuva ülekandumine Eesti toidu letihinda võtab aega kuni pool aastat. Piima- ja pagaritooted kallinesid märksa enam kui tootmissisendid, seda eelkõige 2006.-2008. aastal. Seega on pakkumistegurite kõrval mängus ka nõudluse mõjurid. Toiduainete pakkumisahela konkurentsitihedusele ei saa hinnangut anda suvalise hetkeseisu põhjal. Ajapikku on siiski esinenud konkurentsile rohkem valgust heitvaid olukordi. Juurdehindluste suurendamist aastail 2006-2008 võib kirjeldada tööstusharu enesedistsipliini nõrgenemisena, mis valmistas pinda ette järgnevaks languseks. Toiduainete pakkumisahelas toimib konkurents nii ühel tasandil kui ka tasandite vahel. Välisturule müümise võimaluse paranedes kasvab töötleja jõud hinnaläbirääkimistel kaupmeestega, ja vastupidi. Seda vastupidist olukorda ilmestab 2009. aasta, mil langesid mitme põhitoiduaine letihinnad, kuid mitte maailmaturu taktis. Kaupmeeste juurdehindlused püsisid visalt, andes märku mitte just väga tugevast konkurentsist. Hinnalangus toimus pigem tootja ja töötleja arvel. Rahvusvaheliste võrdluste järgi on me jaekaubanduse turg koondunud. Konkurentsitiheduse lakmustestiks kujuneb Tallinna müügimaksu kadumine - konkurentsitihedal turul peaks see kohe hindade languse kaasa tooma.