Itaalia eripära toob välja euroala nõrgad kohad

Kuuekümnendatel loodud "Made in Italy" on jätkuvalt kvaliteedimärk. Samal perioodil tekkinud väike- ja keskmise suurusega firmade võrgustikud on jätkuvalt paindlikud, Itaalia on suutnud erinevalt teistest arenenud riikidest hoida alles olulise tähtsusega tootmissektori, sidudes moodsa teenustesektori arengu just tootmissektori vajadustega. Itaalia sai Hiina tõusust kõige tugevama löögi (ekspordikategooriad sarnased), kuid väikefirmad industriaalalades suutsid taaskord näidata oma võistlusvõimet: spetsialiseeruti rohkem high-end toodetele, suurenes tehnoloogia ja innovatsiooni-intensiivsete sektorite osakaal. Itaalia reaalne majandus, kitsalt võttes, on avatud, paindlik ja konkurentsivõimeline.

Sellesse süsteemi on kätketud ka Itaalia probleemid. Väikefirmade võrgustik vajab aktiivset riigipoolset (majandus)poliitikat: investeeringuid infrastruktuuri (materiaalsesse ja mittemateriaalsesse), arendusse ja uurimistöösse (üksikud firmad on selleks liiga väiksed), industriaalalade tugevasse suhtlusse ja usaldusse. Süsteem vajab, eriti pärast BRIC esiletõusu, ka tugevat välispoliitikat, sest väikefirmadel on Hiina või Brasiilia hiigelturgudele sisenemine raske. Välispoliitika poolest ei ole Itaalia uuel sajandil just hiilanud. BRIC turgudest on suudetud kanda kinnitada ainult Venemaal ja mõnevõrra Brasiilias: Itaalia on käibe väärtuselt Venemaa 6. varustaja (Brasiilias 9.). Itaalia eksport Venemaale on umbes sama suur kui Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa oma kokku. Kuid Itaalia ei kasuta täielikult ära oma tootmis- ja arenemisvõimekust.

Aga kriis? Itaalia majanduse probleeme illustreeritakse tavaliselt suure riigivõla ja SKP suhtega. On äärmiselt lühinägelik pidada seda maailma finantskriisi tagajärjel tekkinuks või siduda ülalmainitud majanduspoliitika puudumine üheselt praeguse peaministriga. Probleemi, mida "suur riigivõlg" väljendab, juured on kolmekümne aasta tagustes strateegilistes otsustes.

Varasemat Itaalia majandust iseloomustas kõrge majanduskasv, kuid ka kõrge inflatsioon; Itaalia keskpangal oli sisuliselt kohustus garanteerida avalike kulude finantseerimist, rahanduspoliitiliselt lisandus sinna eksporti soodustava hoovana liiri devalveerimine. 1979.-1980. aasta naftakriis (Itaalia on väga sõltuv imporditavast energiast), koos siseterrorismi tuntava tipphetkega ja 20% inflatsiooniga pani Itaalia poliitikuid otsima pöördelisi samme.

Nii haarati Euroopas prevalveerivate monetaristlike poliitikate ja süsteemi järele, mis oli loodud Saksamaa ning Inglismaa, mõnevõrra Prantsusmaa, huve silmas pidades. Sisuliselt vahetas Itaalia "kõrge inflatsiooni, kõrge majanduskasvu, madala riigivõla/SKP suhte" poliitika "madala inflatsiooni, madala majanduskasvu, kõrge riigivõla/SKP suhte" vastu. Järgnes 30 aastat kulude kärpimist: taristule suunatud investeeringute vähenemine, riigiettevõtete erastamine, avaliku omandi müümine, tööturu ümberkorraldamine. Restriktiivsed poliitikad, mis ekspordi kasvu nimel pidurdasid sisetarbimist, andsid oma hoobi allakäiguspiraalile, kus kokkuhoid ainult suurendab võlgu ning paneb niigi vähekaitstud halvemasse olukorda. Intresside langus, mis ajutiselt kergendas riigivõlga, lõi karmilt just väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on tüüpilised riigivõlakirjadesse investeerijad.

Tööturu paindlikustamine koos kontrollimatu vähekvalifitseeritud immigratsiooniga vähendas ettevõtjate motivatsiooni pöörduda kapitaliintensiivse tootmise poole - pigem suurendati kasumeid n-ö odava töö kaudu. See kõik pidurdas tugevalt majanduskasvu. Lisaks suurendasid kokkuhoiumeetmed lõuna ja põhja vahelist lõhet nii tööhõives, sissetulekutes kui ka kasutatavates avalikes teenustes, madalduvad sotsiaalkulud radikaliseerisid ka teised ühiskondlikud vastuolud - sotsiaalgarantiid võeti Itaalias kasutusele 70ndate pingelises situatsioonis, hoidmaks ära riigi langemist täielikku vägivalda, just need hoiavad seda riiki koostoimivana.

Kõiki mainitud probleeme tugevdas omakorda suur varimajandus: alates maksudest kõrvalehoidmisest kuni illegaalsete tegevusteni. Osa on atribueeritav väikeettevõtete rohkusele - nende struktuuriga on tavalisest lihtsam rasketel aegadel maksudelt kulusid kokku hoida. Ent suuremat osa varimajandusest iseloomustavad organiseeritud kuritegevuse ja poliitikaga läbipõimunud altkäemaksusüsteemid. 80ndad, kus Itaalia riigivõla suhe SKPsse seninägematutele kõrgustele tõusis, on saanud ka korruptsiooni sümboliks. Aastakümme lõppes küll Tangentopoliks ja Mani Puliteks nimetatud kohtuprotsessidega, kuid maffia pommitamised ning ootamatu poliitiline pööre Silvio Berlusconi esiletõusuga peatasid korruptsioonivastase võitluse. Uue korruptsiooni ulatusest annavad aimu Finmeccanica - mis on näiteks Briti kaitsesektori suuruselt teine varustaja - kohta iga päev tekkivad uudised.

Mida teha? Praegusest kriisist taktikaliselt väljumise teid on mitmeid, kuid strateegiliselt tuleb Itaalial ja kogu Euroopal teha üks valik - kas loobuda eurost, anda riikidele tagasi monetaarsed hoovad või kujundada rahaliit täielikult ümber. Euro efektiivseks toimimiseks ei piisa ainult minimaalsetest reeglitest ning eesmärgist hoida kontrolli all peamiselt inflatsiooni. Rahaliidu toimimiseks tuleb siduvalt kokku leppida ühises majanduspoliitikas, industriaalpoliitikas ja teatud osas sotsiaalpoliitikas. Kokkulepe tähendab liikmesriikide ulatuslikku suveräänsusest loobumist liidu kasuks. Itaalia, Eesti ja kõigi teiste liikmesriikide valik on drastiline: kas pöörduda tagasi vanasse natsionaalsesse süsteemi, riikidevahelise koostööga või luua Euroopa föderatsioon, hierarhiline, sootuks uute poliitiliste reeglitega.