Euroala ei päästa mitte karmid reeglid, vaid avatus

Praegu räägitakse euroala probleeme ja tulevikku analüüsides peamiselt uutest ja karmimatest reeglitest, järelevalvest, trahvisüsteemist. Tsentraliseerimise ja täiendavate reeglite asemel tuleks pigem kasvatada euroala konkurentsivõimet ning täita praeguseks kokkulepitud tingimusi.

Euroopal oma eelised. Kuigi Euroopa on puhkenud võlakriisi tõttu viimasel ajal rohkem peksupoisi pingis, läheb Euroopal mitmeski mõttes paremini kui näiteks Ameerikal või Aasial. Euroopa rikkus peitub suveräänsete riikide liidus, mille elukvaliteeti toetab sotsiaalne turvavõrgustik ning heal tasemel infrastruktuur, mis on parem kui Ameerikas ja Aasias.

Seoses suurima kriisiga alates Teisest maailmasõjast on kerkinud aga pinnale majanduspoliitilise raamistiku mõningad nõrkused ning Euroopa Liidu vähene avatus konkurentsile nii liidu sees kui ka riikidega väljaspool. See on võimaldanud osal liikmesriikidel lükata edasi ka poliitiliselt ebameeldivaid reforme. Lisaks aitasid euroga kaasnenud hüved, nagu madalad intressid ja valuutariski puudumine, riikidel kasvada laenu arvel ning hoida üleval suureks paisutatud sotsiaalhüvesid. See, et ühes liikmesriigis on pension praegu 300 eurot ja teises 1700, peab olema põhjendatud majanduse võimekusega.

Üleilmne konkurents üha tiheneb. Globaalne konkurents ei ole paraku enam see, mis ta oli kümne aasta eest. Aasia pakub nii USA-le kui ka Euroopale konkurentsi üha enam ka kõrgemat lisandväärtust sisaldavate kaupade ja teenustega.

Seetõttu ei peaks Euroopa lahvatanud kriisist tingituna klammerduma iseendasse ning ehitama kaitsebarjääre, vaid avama järk-järgult siseturu suuremale konkurentsile, toetades koostööd liidu sees. Selle asemel, et suurfirmad viivad tootmise ning tootearenduse liidust välja, riskides mõnel juhul intellektuaalse omandi kaotusega, peaks looma võimalikult soodsaid tingimusi koostööks liidu sees.

Reguleerimine teadmata suunas. Praegu ei ole teada, mida peetakse silmas välja öeldud suurema poliitilise ning fiskaalse liidu all, mis peaks aitama euroalal tulla toime kriisiga. Surve olukorras kiirelt leitud lahendused ei pruugi võtta arvesse objektiivselt pikaajalist tulu ja kulu.

See, et mõnel liikmesriigil on praegu probleemid, ei tähenda, et peaks fundamentaalselt muutma raamistikku kõigi liikmesriikide jaoks. Suur abi oleks juba sellest, kui praeguseks kokkulepitud reegleid, nagu Maastrichti kriteeriumid ning stabiilsuse ja kasvu pakt, jõuliselt jõustataks ja täidetaks. Erandite tegemine tuleb välistada, et hoida kokkulepete usaldusväärsust.

Lisaks on võimalus töötada välja täiendavaid meetmeid, mis motiveeriks riike fiskaalreegleid täitma - vahest on sealjuures mõistlik piitsa asemel kasutada ka präänikut.

Enamik euro võlakriisi probleemidest on riigispetsiifilised. Seega on loogiline, et riigid, kes vajavad ühiskassast tuge, tuleb allutada Euroopa Komisjoni ja IMFi programmidele, mis aitavad liikmesriigil konkreetsetele probleemidele individuaalseid lahendusi leida.

Reformide läbiviimise motiveerimiseks on kahtlemata kõige jõulisem viis säilitada turgude võime diferentseerida võlakirjade intresse liikmesriikide lõikes. Ilma individuaalse vastutuseta ei tööta liit efektiivselt.

Poliitiliste ja fiskaalsete otsuste tsentraliseerimine riikide suveräänsuse hinnaga ei ole lahendus, sest see viib valija veelgi kaugemale valikutest ja valitsusest. Vastupidi, see nõrgestaks liitu ning ei ole välistatud, et liigne valijate valikute piiramine viib pikemas perspektiivis hoopis uute fundamentaalsete probleemideni. Näiteks valijate negatiivsus ELi või euro suhtes on üks reaalsetest riskidest.

Oht vint üle keerata. Kokkuvõttes ei seisne euroala probleemid mitte vähestes regulatsioonides, vaid pigem olemasolevate reeglite mittetäitmises, väheses individuaalses vastutuses ning väikeses avatuses uuendustele ja muudatustele. Raske on näha otseste maksude reguleerimise või riigieelarve tsentraalse kinnitamise kasu globaalse konkurentsivõime tõstmisele. Usutavasti näeb lähitulevikus täpsemalt, mida tugevama poliitilise ja fiskaalse liidu all mõistetakse, kuid konkurentsile avatud ja valijate valikutest lähtuv suveräänsete riikide liit, kus ei puudu individuaalne vastutus, tundub olevat ainuke lahendus globaalses kontekstis.