Kaevandajate maksupüramiid

Estonia kaevanduse neljarattaveoga Toyota ronib rappudes mööda mäge ülespoole ning peagi ulatub silm vaatama üle puulatvade. Allpool vuravad kollased BELAZid paistavad kui väikesed mänguautod.

"Sada miljonit tonni aherainet on siia Estonia kaevanduse tööstusterritooriumile ligi neljakümne aastaga kokku ladestatud," räägib Eesti Energia Kaevanduste arendusjuht Kalmer Sokman. Mäe gabariidid panevad tõesti ahhetama. Värskelt laiali aetud aheraine on veel vihmadest puhtaks pesemata ning platoo on punakaspruuni värvusega. Sellest tuleb motomägi, viitab Sokman allpool kaste tühjendavate kallurite poole.

Olemasoleva mäe kõrvale kerkibki 55-80 meetri kõrgune eraldi mägi ATV-rajaga. Mäkke saab sõita mööda serpentiini ja üles tuleb ka vaateplatvorm. Kokku kuhjatakse sinna kümme miljonit tonni aherainet, millest esimesed kaks on paigas. Kuid juba plaanitakse kõrvalasuvale kinnistule mäe laiendust.

Teine Ida-Virumaa tööstushiid, Viru Keemia Grupp (VKG) avab peagi Ojamaa kaevanduse. Kui paarikümne aastaga on põlevkivi maa alt kätte saadud, peaks läheduses asuva ning varsti suletava Aidu karjääri maa-alal laiuma püramiidid.

Maailma kõrgeimat, Cheopsi püramiidi ehitati Vanas-Egiptuses samuti paarkümmend aastat. Aidu püramiid on plaanitud aga Egiptuse turismimagnetist veelgi kõrgemaks ehk maapinnalt tipuni koguni 152 meetrit. Kogu kompleksi rajamiseks kulub umbes 18 miljonit tonni aherainet.

Miks on kaevandajad nii väga huvitatud aherainemägede kujundamisest? Aheraine on põlevkivi rikastamisel ülejääv lubjakivi ning seda on maa alt väljatoodavas kaevises 40 protsenti ehk seda koguneb aastas miljoneid tonne.

Kui põlevkivi kaevandamise mahud tõusevad edaspidi kuni 20 miljoni tonnini aastas, siis vastavalt suurenevad ka aheraine kogused. Kaevandaja jaoks on see paras nuhtlus, seaduse järgi on rikastamisel ülejääv aheraine jääde ning selle ladestamise eest tuleb riigile maksta saastetasu. Iga tonni pealt praegu 0,76 eurot, miljonite tonnide pealt juba miljoneid eurosid.

Maksust saab vabaks, kui materjali taaskasutada. Näiteks võib sellest toota killustikku. Paraku ei ole aherainekillustiku kvaliteet kõige parem ning transport kaugemale teeb selle hinna kalliks.

Sestap on nupumehed välja mõelnud, kuidas aherainet ka kuhja ajades pääseb saastetasude maksmisest. Kõigepealt tuleb välja käia vabaaja- või spordikeskuse idee, lasta kinnistule detailplaneering teha, seejärel kujunda mägi juba ehitusprojekti järgi ning seaduse mõttes ongi tegemist aheraine taaskasutamisega.

Juriidiliselt on kõik korrektne ning kaevandaja saab jäätmete murest lihtsalt ja kõige odavamal viisil lahti. "Tegelikult on meie jaoks sellest loomulikult ärilises mõttes kasu, et saastetasudest vabaneda," räägib VKG Kaevanduste juhatuse liige Margus Kottise, miks hiljuti püramiidideala ideega üldse lagedale tuldi. Praeguse saastetasu suuruse juures hoiaks ettevõte tänu püramiidide rajamisele kokku üle 15 miljoni euro. Kottise tunnistabki, et kui saastetasudest vabaks ei saaks, siis nad ka seda ala rajama ei hakkaks. "Ilmselt mitte. Sellisel juhul ei ole sellel mõtet."

Säästva Eesti Instituudi teadur, ehitus- ja keskkonnatehnika doktor Harri Moora vangutab neist projektidest rääkides pead. "Kui me nimetame seda taaskasutuseks, siis on see kõige madalam või väheväärtuslikum aheraine taaskasutus. Tegelikult on see butafooria ega erine väga palju sellest, kui see lihtsalt hunnikusse kuhjata ehk ladestada. Kõik need püramiidide ehitamised on mõeldud trikitamiseks," räägib ta.

Aheraine kasutamine spordirajatiste tegemiseks on kasulik nii ettevõttele kui ka vallale, kui see ei aitaks maksukoormust vähendada, siis Eesti Energia selliste projektidega ei tegeleks, ütleb intervjuus Eesti Energia Kaevandused ASi arendusjuht Kalmer Sokman.

Mis mäge te ehitate Estonia kaevanduse juurde? Rajame Estonia kaevanduse juurde spordimäge. Sinna tuleb ringrada, kus saab ATVga sõita. Serpentiin viib üles parkimisplatsile, kuhu tuleb ka vaateplatvorm. Sealt saab vaadata, mis tööd on kaevanduses käsil ja kuidas töid tehakse. Objekti ehituseks on plaanitud kokku viis aastat, teist aastat teeme. Saame ehk varemgi valmis. Osa aherainest teeb Estonia kaevandus killustikuks, osa müüb ära. Müüdava aheraine osa on küll väiksem, kui spordimäe ehitusse minev, sest nõudlus aheraine ja killustiku järele on väiksem, kui meie oleme valmis pakkuma.

Ning kui mägi on valmis? Vald on seisukohal, et sellist spordimäge võiks edasi arendada, et tõsta veel naabruses olevat ala ja teha sinna spordirajatised. Praegu valmistame ette taotlust detailplaneeringuks.

See on ikkagi marginaalne, võrreldes säästuga? Aga see on ehitusmaterjal. Mingit muud moodi seda objekti teha ei saa. Kui meil on selline projekt, siis aheraine läheb puistangusse ehitusmaterjalina ja me saame sellest puistangust teha midagi, millest on piirkonnale ja selle elanikele kasu.

Kas see on aheraine taaskasutamise mõte? See on kontseptsiooni küsimus. Näiteks Aidu karjääris tehakse ka aherainest killustikku ning sellest üle jääv materjal tuuakse tagasi karjääri kaevandatud maa-ala korrastamiseks, läheb see segi katendikivimitega ja selle pealt me ka ei maksa maksu. Siin on täpselt samasugune taaskasutus.

Teie arvates on see ka sisuline taaskasutamine? Muidugi on, me kasutame selle ära maa kujundamiseks, kaevandatud maa korrastamiseks. Me paneme aheraine eriprojekti järgi ehitusobjektile, mitte lihtsalt, et kallur puistab maha. Seal on kindel mahapaneku kord.

Riigil jääb päris suur summa igal aastal saamata? Jah, aga samas kohalik omavalitsus saab endale objektid. Ja milleks seda niisama hunnikusse ajada.

Kas riik võiks hoopis maksude kaudu soodustada killustiku tootmist? Aga kuhu me selle paneme? Kuhu me need miljonid tonnid paneme? Eesti riik ei tarbi ära nii palju killustikku, kui seda aherainet tekib. Ka poolt mitte, ka veerandit mitte.

Väga suur surve on Tallinna ümbruses karjääride avamiseks? Olgem ausad, see killustik, mis me aherainest teeme, see on neljas klass ja sobib teede täiteks ja väiksema koormusega teede rajamiseks. Aga Tallinna külje all kaevandatakse kolmanda klassi killustikku. Materjali vedu Tallinna maksab nii palju, et meie killustik ei ole seal konkurentsivõimeline.

Kui see maks läheks kohalikule omavalitsusele, siis ta ei oleks nii väga sellest rajatisest huvitatud? Aga kohalik omavalitsus on huvitatud, et need puistangud oleksid millegagi atraktiivsed. Kui kaevandus ükskord seal lõpetab, et siis oleks midagi valmis.

Kas te siis oleksite selle projekti ette võtnud, kui ettevõtet ei oleks vabastatud saastetasude maksmisest? Alati tuleb kalkuleerida, kas see on majanduslikult otstarbekas.

Praegusel juhul on see ettevõttele kasulik? Jah, see on kasulik nii kohalikule omavalitsusele kui ka majanduslikult otstarbekas ettevõttele. Samas ei jää tootmata ka see killustik, mida me suudame maha müüa. Killustiku tootmisvõimsus on Estonia kaevanduses oluliselt suurem, kui meilt praegu ostetakse. Killustikuvabrik on ka Aidu karjääris, kus saame teha 400 000 tonni aastas. Estonias suudaksime praegu toota killustikku kuni 500 000 tonni, kui nõudlus kasvaks, siis isegi miljoni. Suudaksime veelgi võimsust suurendades toota ka kaks miljonit tonni aastas. Aga ei ole tarbimist.

Säästva Eesti Instituudi teadur, ehitus- ja keskkonnatehnika doktor Harri Moora sõnul on keskkonnavaldkonnas JOKK-skeemid üsna levinud.

"Meie seaduste probleem on, et ei loe see, mis on seaduse mõte, vaid see, mis on kirjas. Juristide abiga sõna-sõnalt seadust järgides leitakse igasugu auke," ütleb Moora. Tema hinnangul on Eesti Energia ja Viru Keemia Grupi tegevus saastetasude maksmisest hoidumisel hea näide sellisest praktikast. "Järjekordselt näitab see meie ettevõtjate "oskust" õigussüsteemi ära kasutada. Arenenud Euroopa riikides oleks sellisel viisil aheraine taaskasutamine kindlasti raskem. Selline tegevus klassifitseeruks pigem ladestamiseks," räägib Moora.

Ka keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv ütleb, et taaskasutuse definitsiooni mõte ei ole kindlasti see, et jäätmetest kuhjatud mäele antakse veidi teistsugune kuju, nimetatakse ümber millekski muuks ja esitatakse seda uuesti kasutussevõtuna. "Ka prügimäe ümber nimetamine ja kujundamine näiteks suusamäeks ei ole ju veel prügi taaskasutus," märgib ta.

Saastetasude maksmise aeg hakkas pihta 1990ndate alguses, mil tasud olid väga väikesed ning see ei motiveerinud aheraine taaskasutamisega tegelema. 2006. aastal vastu võetud keskkonnatasude seadusega tõsteti välispuistangutesse ladestatud aheraine saastetasu järsult.

Saastetasu tõus on sundinud Eesti Energiat ehitama killustikuvabrikuid. Samuti müüakse aherainet täitematerjaliks. Praegu näiteks läheb suur kogus vanade poolkoksimägede katmiseks. Seda loetakse taaskasutuseks ja saastetasu maksma ei pea.

Viimastel aastatel on Eesti Energia taaskasutanud umbes pool keskkonnaloas märgitud aherainekogusest. Seega on loogiline, et ülejäänud poole ladestamiseks otsitakse lihtsat viisi, mis vabastaks kaevandaja ka saastetasu maksmisest.

Kui seadusandja oleks rangem, siis aherainest rajatisi ei tekiks. Eesti Energia ehitab motomäge ning VKG on välja tulnud püramiidideala ideega. Mõlemaid projekte tõlgendatakse kui uue asja ehitamist, mis seaduse järgi on aheraine taaskasutamine. "Taaskasutus tähendab jäätmete kasutamist selliselt, et tekiks uus väärtus, ja et need asendaksid teisi materjale, mida oleks muidu samal otstarbel kasutatud," selgitab Harry Liiv.

On aga siililegi selge, et ühestki teisest materjalist keegi mitte kunagi selliseid mägesid ja püramiide ehitama ei hakka. Ettevõtja peamine huvi on jäätmetest võimalikult odavalt lahti saada. Ehkki riigil jääb saastetasu saamata, on Eesti Energia Kaevanduste arendusjuhi Kalmer Sokmani sõnul positiivne, et kohalik omavalitsus saab endale vajalikud rajatised.

Küsimus on aga selles, kas riigil on otstarbekas loobuda kümnetest miljonitest eurodest, et kauges tulevikus oleks Eestil oma püramiidid ja 80 meetri kõrgune ATV-rada. Või oleks mõistlikum need summad suunata olulisemate keskkonnainvesteeringute tegemiseks. Praegu tundub, et meie lähiaja üheks tähtsamaks keskkonnaprojektiks on maailma kõrgeima püramiidi rajamine, mis loodetavasti muutub oluliseks turismimagnetiks ega jää pelgalt JOKK-skeemide ausambaks.

Kuigi Eesti Energia üritab Ida-Virumaale motomäe rajamise abil maksta riigile vähem saastetasusid, kasutab riiklik energiafirma elektrihinna tõusu taotledes ühe argumendina just saastetasude suurenemist. Seda, et tegelikult pääseb Eesti Energia osaliselt saastetasude maksmisest, energiafirma hinnataotluses ei näita ehk JOKK-skeemist saadavat maksuvõitu ei soovi Eesti Energia elektritarbijatega jagada.

Näiteks juulis esitas Eesti Energia konkurentsiametile põlevkivi ja elektri 2012. aasta hinnataotlused, mida energiafirma põhjendas just keskkonnamaksude tõusuga. "Eesti Energia Kaevanduste ja Narva Elektrijaamade hinnad on kulupõhised ning nende ülevaatamise vajaduse tingib keskkonnamaksude tõus," väideti pressiteates.

"Viimasel kahel aastal kasvasid keskkonna-, saaste ja ressursitasud keskmiselt 20% aastas, kuid põlevkivi ega elektri hinda ei ole seoses sellega muudetud. 2012. aastal kasvavad keskkonnatasud veel 20 protsenti, mis tingib vajaduse viia põlevkivi ja elektri hinnad kasvanud kuludega vastavusse," tsiteeriti pressiteates Eesti Energia finantsdirektorit Margus Kaasikut. "Eesti Energia on panustanud oluliselt keskkonnamõju vähendamisse, investeerides Narvas vääv-

lipüüdmisseadmetesse, kasvatades tuha, killustiku ja aheraine müüki ehitussektorile, kuid maksude kiire kasv viib kokkuvõttes siiski kulude kasvuni," selgitas Kaasik.

Konkurentsiameti energeetika- ja veeteenistuse juhataja Külli Haab ei osanud Äripäevale vastata, kas Eesti Energia on üritanud saastetasude abil näidata oma kulusid tegelikkusest suuremana.

Eesti Energia pressiesindaja aga kinnitas, et konkurentsiametile esitatud põlevkivi piirhinna taotluses ei ole arvestatud saastetasude vähem maksmisega, "kuna on väga keeruline prognoosida, kui suur hulk aherainest õnnestub muul viisil kasutusele võtta".

Valla huvi on siin just tulevikule mõeldes. Kui aheraine lihtsalt ladestatakse, ei anna see vallale midagi. Tegime ideekonkursi ja leidsime, et seal võiks olla ATV-rada. Eesti Energia jaoks on see ka rahaline võit. Kui saastetasu oleks kohalik maks, siis me räägiksime kaevandajaga läbi, kui palju me oleksime nõus maksust ära andma, et ta teeks meile aherainest sellised asjad.

Kui see mägi valmis saab ja inimesed näevad sealt seda kaevanduse juurde 40 aastaga tekkinud aheraine ladestusala, siis see võib üsna ehmatav olla.

Igal juhul on mõistlik aherainemägesid niimoodi kujundada, et need annaksid vallale tulevikus lisaväärtust. Kui see püramiidipark sellises mahus valmis saab, on see väga huvitav tehismaastik. Ühtepidi on selliselt saastetasudest vabanemine jokk-skeem, kuid teistpidi on see kooskõlas jäätmeseadusega. Me ei tekita jäätmeid, vaid anname maastikule lisaväärtust.