USAd juhib plaanita mees

Vabariiklase Mitt Romney käes oli trump, kui ta  väitis, et presidendi plaanid pole töötanud ja tal pole plaani majanduse elavdamiseks. Kuid Barack Obama valiti tagasi.

Tulemus võib peegeldada majanduse kerget paranemist valimiste ajal. Kuid Obama võit võib olla ka tõend USA valijate majandusreaalsuse põhimõtete tunnetusest. Majandusteooria ei paku selget ettekujutust otsustajatele. Ekspertarvamused makromajanduses on vastandlikud nagu alati. Sest kontrollitud eksperimendid poliitiliste meetmete ettekirjutusest on võimatud.Romneyl ei olnud samuti pakkuda imeravimit, kuid ta püüdis tabada valijate soovmõtlemist, lubades vähendada valitsuskulusid ja vähendada vähetähtsaid makse.See oleks töötanud, kui oleks õige, et parim viis kindlustada majandustaastumine on jätta rohkem raha inimestele. Kuid valijad ei allunud soovmõtlemisele.Mõte, et Obamal puudub plaan, on selles mõttes õige, et mitte miski, mis ta on ette pannud, pole olnud piisav, et upitada USA valulikult aeglast taastumist aastate 2007–2009 surutisest või kaitsta seda Euroopast tulevate šokkide ja muu maailma nõrgeneva kasvu vastu. Küll aga on Obama ajalooliselt kasutanud võimekaid nõuandjaid.

Mida veel saakski president teha? Obamal on olnud mitmeid nimekaid nõustajaid, kuid praegu on kõige mõjukam majandusnõunik Valges Majas Gene Sperling, Rahvusliku Majandusnõukogu pea. Tema 2005. aasta raamatu “The Pro-Growth Progressive” ideed leidsid kajastust Ameerika Tööseaduses (American Jobs Act), mis oleks olnud mõjukas, kui läbinuks Kongressi 2011. aastal.Näiteks nägi see ette subsiidiume töölevõtmiseks, palgakindlustust ja tööõpet, samuti hariduse ja varajase õppimise toetamist. AJA oleks pakkunud muu hulgas ka majandusstiimulit ilma eelarvet tasakaalust välja viimata. Sperling erineb olemuslikult tüüpilisest akadeemilisest majandusteadlasest. Sellest, kes kipub keskenduma majandusteooriale ja -statistikale. Ta keskendub seadusandlusele ehk praktilistele lahendustele, millega võiks kaasneda majanduskasv. Kuulab akadeemilisi majanduseksperte, kuid fokuseerib mujale.Kuid hoolimata murest töötuse pärast ei ole avalikkus väga huvitatud detailidest ja konkreetsetest plaanidest, et luua rohkem töökohti.