Võtame Tallinnas üle head kogemused mujalt maailmast

Pealinna ja  nn kuldse ringi (lähiümbruse valdade) kasvav rahvaarv ja ühes sellega saabunud kitsaskohad linnapildis panevad mõtlema, millises suunas peaks Tallinn edasi arenema.

Linnaplaneerimise ameti tellitud ja Tehnikaülikoolis mullu valminud uuring näitas, et meie linna valupunkt on ligipääs merele.

Peaaegu kõikide küsitletute arvates tuleb kesklinna mereäärseid alasid avalikkusele senisest rohkem avada ja inimliku sisuga täita, nii et linlased tahaksid sinna minna ning looksid oma tegevusega seal mitmekesise linnaruumi.

Traditsioonid. Mulle meeldivad näiteks nii väga need Helsingi naised, kes kogunevad igal kevadel Kaivopuistole ja pesevad mereveega kogu linnarahva silme all oma kätega puhtaks talvetolmu mattunud kaltsuvaibad. See on traditsioon, mille võiks meilgi ellu kutsuda.

Tornide ja mere linnas Tallinnas on tore elada – meil on ruumi, õhku, ja kui võtta võrdluseks maailma suurlinnad, saab meil ka sõiduautoga üsna kiiresti ühest sihtpunktist teise. Kiiruse vahe on kohati viis korda.

Samuti pole Tallinnas sisse hingatav õhk nii saastatud kui paljudes metropolides. Hiina suurlinnades on olukord juba nii hull, et inimesed käivad maskidega.

Samas peame me käima maailmas lahtiste silmadega ja tooma koju neid lahendusi, mis töötavad. Suurematelt vendadelt on ka palju õppida. Näiteks Londoni metroo, mis 150 aasta eest tegevust alustas, tõi suurlinna elukvaliteeti uue taseme. 2000. aastaks valminud London Eye vaateratas trügis esimese uustulnukana saja aasta jooksul kohe linna 10 olulisima vaatamisväärsuse hulka. Ka meil oleks vaja sedalaadi transpordi ja meelelahutuse arendust.

Piirkonnad. Meil tuleb kokku leppida pealinna üldplaneeringus – millisesse piirkonda rajada uusi kõrghooneid, millisesse kaubandushooneid, kuhu ehitada teeninduskeskuseid, kuidas lahendada ligipääs ja parkimine.

Või tuleks meil ehk kopeerida nende lääneriikide mudelit, kus ühe suure kesklinna kaubandus-teeninduskeskuse asemel on terveid tänavaid kattev väikepoodide võrgustik?

Võimalusi on mitmeid, valida tuleb parim.

Muuta muutuste pärast ka ei tasu – Riia ja Pariis muutusid Londoni metroo rajamise aegu tundmatuseni – neil oli kahjuks ka raha väärtusliku vana hävitamiseks.

Meie vanalinn on meil õnneks alles tänu meie sajanditepikkusele “vaesusele”.