Mõjukaim keskpank saab uue juhi

Korraga nii tuvi kui ka hauka, kui iseloomustada varsti saja-aastaseks saava panga 67aastast esimest naisjuhti finantsturgude kõnepruugis.

Ta on “tuvi”, kes on valmis USA keskpanga baas­intressimäärad pikalt nullis hoidma, et töötus majanduses kõrgel tasemel ei juurduks.

“Haugas” on ta siis, kui küsimuse all on finantsinstitutsioonide rangem reguleerimine.

See, kuidas ja millal USA keskpank oma erakorralised kriisimeetmed lõpetada otsustab, mõjutab riike kogu maailmas. Üksi vihje, et Föderaalreserv võib USA majanduse stimuleerimist vähendada (85 miljardi dollari eest võlakirjaoste kuus), vallandas suvel massilise kapitali väljavoo arenevatelt turgudelt Brasiiliast Indiani.

USA kriisilahenduse üks arhitekte. Janet Yellen on USA Föderaalreservi praeguse juhi Ben Bernanke’i kriisistrateegia üks arhitekte. See on strateegia, kus enim jälgitud baasintressi määrad on 2008. aasta detsembrist peaaegu nullis püsinud ning keskpank on käivitanud võlakirjaturul massilised tugiostud, et pikaajalised intressimäärad madalal hoida.

Yelleni veendumus on, et keskpank saab ja peab üritama reaalmajandust stabiliseerida ning et inflatsioonist olulisemgi on ära hoida töötuse juurdumine kõrgel tasemel. Kui on vaja valida, kas hinnastabiilsus või madalam tööpuudus, on Yellen valmis leppima kõrgema inflatsiooniga. “See on strateegia, kus täishõivest kaugel olles käitutakse teistmoodi, ollakse agressiivsem ja lepitakse lühemas perspektiivis kõrgema inflatsiooniga,” rääkis ajalehele Wall Street Journal Yelleni endine kolleeg Laurence Meyer.

Nobelistist abikaasa George Akerlofiga 2004. aastal kahasse kirjutatud uurimuses väitis Yellen, et keskpank ei saa pikaajalise töötuse kulusid ignoreerida.

Yellen on ka keskpanga selgema kommunikatsiooni eestkõneleja – USA Föderaalreserv on viimastel aastatel kasutusele võtnud inflatsioonisihi ning määratlenud piiri, kuhu maani töötus peab alanema, et pank intressimäärade tõstmist või võla­kirjaostude lõpetamist kaaluks.

Viimati tekkis sellest küll omajagu segadust, kui USA töötus augustis alanes – paraku seetõttu, et inimesed tööturult lahkusid –, keskpank jättis aga septembris vastupidiselt turgude ootustele oma kriisimeetmed muutmata.

Yellenit iseloomustades tõstavad kolleegid esile tema head analüüsivõimet – kriisieelsetel aastatel juhtis ta tähelepanu mitmele ohumärgile, kuigi kriisi sellisel kujul, nagu see vallandus, ta ette näha ei osanud.

Yellenil on keskpangandusest väga pikaajaline kogemus. Kui Alan Greenspan ei olnud Föderaalreservi juhiks saades (juhtis panka aastatel 1987–2006) üldse varem keskpangas töötanud, siis Yellen juhtis enne Föderaalreservi tulekut kuus aastat San Fransisco keskpanka.

USA rahapoliitikat kujundavas Avatud Turu Komitees on ta liige olnud 12 aastat. Ta on olnud California Berkeley ülikooli professor ning USA presidendi majandusnõunike komisjoni juht Bill Clintoni administratsioonis.

Yellen ei olnud Obama esimene valik. Suurtele kogemustele vaatamata ei olnud Yellen president Obama esimene valik. USA meedia andmeil eelistanuks Obama Bernanke’i mantlipärijana Harvardi ülikooli professorit Lawrence Summersit, Bill Clintoni valitsuse rahandusministrit ja Obama majandusnõunikku.

Paraku panid USA senaatorid pahaks Summersi rolli USA finantsturgude dereguleerimisel, mil külvati kriisi seemned. Kuna Summers poleks ilmselt vajalikku toetust saanud, võttis ta oma kandidatuuri septembris tagasi.

Turud rõõmustasid, sest ta oleks tõenäoliselt Föderaalreservi kriisimeetmed kiiremini lõpetanud kui Yellen.

Yelleni puhul on tõenäoline, et piisav toetus õnnestub saada nii USA vabariiklaste kui ka demokraatide leerist ning et keskpanga agressiivne raha­poliitika jätkub.

Panga praegune juht Ben Bernanke lahkub ametist tuleva aasta jaanuaris.

 

Janet Yelleni

Alates 2010 Föderaalreservi asepresident, Ben Bernanke’i asetäitja2004–2010 San Francisco ­Föderaalreservi president1997–1999 OECD majanduspoliitika komitee juht1997–1999 Valge Maja majandusnõunike komisjoni juht1994–1997 Föderaalreservi kuberner1980 asus tööle USA Berkeley ülikoolis1978–1980 õppejõud Londoni majanduskoolis1977–1978 Föderaalreservi ökonomist1971–1976 aseprofessor Harvardi ülikoolis