Palgalõhe vähendamine – riiklikult tähtis ülesanne

Põhjendus, et Eesti on vähearenenud riik, ei vasta samuti tõele. Olen imestanud, kui palju tekib meil start-up’e, mis köidavad maailmas tähelepanu. Allan Martinson on väitnud, et start-up’ide arvu poolest elanike kohta oleme teine-kolmas riik maailmas.

Miski siin ei klapi. Mis? Indrek Neivelt ütles kord mulle, et Hansapank on efektiivsem kui emapank Stockholmis, ja ma usun, et see kehtib kõigi Eesti pankade kohta. Eesti ehitusfirmad on efektiivsemad kui Soome ehitusfirmad. Tallink on ilmselt efektiivsem kui tema Soome konkurendid. Piimakarja efektiivsuselt oleme maailma kümne parema riigi hulgas. Technopolis Ülemiste AS on Technopolise grupis 20% efektiivsem kui teised filiaalid. Äripäev on Bonnieri kontserni efektiivsemaid tütarettevõtteid. Prisma Tallinna ja Helsingis asuvate kaupluste tehniline tase, töö organiseerimine, müüdavad kaubad ja hind on samad. Kui aga Prisma kaupluse kassapidaja läheb Tallinnast Helsingi Prisma kauplusesse tööle ja istub sealse kassaaparaadi taha, saab ta kolm korda rohkem palka. See, mida ma näen majanduses, ei ole kooskõlas väikeste palkade põhjendustega, mida ma kuulen. Milles siis asi?

Teoreetikud väidavad, et meie SKP on kolm korda madalam, seetõttu on palgad ka kolm korda madalamad. Kuna SKP ja riigi keskmise palga vaheline korrelatsioon on ühe lähedal. Järelikult peab palkade tõstmisega ka SKP kasvama. Sama õige on väide, et SKP kasvades suureneb ka palk. Paljud ettevõtted võiksid palkasid tõsta ja jääda ikka kasumisse. Sellele viitab ka tõsiasi, et kui elektri hind tõusis 25–30%, ei juhtunud majanduses midagi hullu, olgugi et tööstusettevõtetes on elektrikulu reeglina tööjõukulust suurem.

Ja miks nad palka ei tõsta? Kas ettevõtted tõstavad palkasid, kui neil selleks võimalus on? Vastus on kindel ei. Majanduse juhtimise loogika on selline, et kulusid tuleb minimeerida, ja palk on kulu. Palku tõstetakse siis, kui konkurentsis jäädakse tööjõu pärast teistele alla.

Palgaerinevuse vähendamisel Skandinaavia naabritega ei saa loota ettevõtte juhtidele ja omanikele. See peab olema parteide, valitsuse ja ametiühingu tähtis ülesanne. Kahjuks ei ole praegu valitsuse ega ühegi partei programmiline ülesanne väljarände vähendamine ja palgaerinevuse vähendamine Skandinaavia maadega. Kõigepealt tuleks selgusele saada palgaerinevuse põhjustes – selleks tuleks teha põhjalikud uurimised reaalmajanduses – ja siis hakata neid põhjuseid sihipäraselt kõrvaldama.

Soome konsultant Mikael Orkomies väitis vastuseks minu väitele, et palkasid tuleks tõsta, et see on rumal mõte, kuna siis läheksid Soome firmad, kes muidu tuleksid Eestisse, hoopis Balkanile, kus palgad on veelgi madalamad. Aga meil ei olegi vaja sellist investorit, kes maksab siin kolmandiku sellest palgast, mis ta Soomes maksab, ja paneb kaks kolmandikku kasumina taskusse. See oli meile 1990. aastatel kasulik, kuid mitte nüüd.

Suurt palgaerinevust Skandinaaviaga on käsitletud paratamatusena. Ei presidendi kõnedes ega peaministri sõnavõttudes pole see kõlama jäänud olulise probleemina, mis tuleks lahendada.

Kuid meil on palgalõhe vähendamiseks Skandinaaviaga eeldused olemas. See peab muutuma ühiskonnas tähtsaks ülesandeks.