Hobi. Üksi üle ookeani

Ettevõtja ja soolopurjetaja Jaanus Tamme elus on kõike, nii ettevõtlust ja ettevõtlikkust kui ka julgust. Viimast eeldab just soolopurjetamine ­ookeanil.

Tamme tegi purjetamisega tutvust viiesena, nüüdseks on mehel ette näidata ridamisi auhindu ning ta arendab juba seitsmendat aastat Noblesseri jahtsadama projekti.

Ilmselt on iga inimese elus mingi läbiv joon, mis saadab teda kogu elu. Midagi võib elu jooksul muutuda, kuid peamine kurss jääb siiski samaks. Tamme puhul on selleks meri ja purjetamine.

Tamme proovis nooremana mitu aastat kätt arhitektina. Ta on olnud ka reklaamibüroo Tank looja ja arendaja. Ühel hetkel sai see kõik tema jaoks lihtsalt otsa, sest ammendas end. Kuna ookeanid ja soolopurjetamine tõmbasid teda üha enam endasse, leidis ettevõtlik mees end ühel hetkel vanast pika ajalooga sadama- ja laevaehituskvartalist oma jahti putitamast. “Tol ajal olid seal väärika ajalooga, kuid jumalast peaaegu et hüljatud paigas vaid angaar ja suur kaldaäärne tühimik,” meenutas ta. Mees nägi aga asjas perspektiivi ning hakkas omaaegset sadamapiirkonda sisuliselt täiesti tühjalt kohalt ellu äratama. Praeguseks on mitme aasta töö tulemusel valminud sadamakai, angaar ja jahisillad.

Seitse aastat Noblesseri jahisadama arendamist. Tamme on nüüdseks ühtekokku seitse aastat oma elust Noblesseri sadamale pühendanud. Seal “elavad” ka tema jahid – kõige suurem ning kõige väiksem ookeanil purjetamise jaht.

Kui Tamme omal ajal alustas, oli ta täiesti üksi. “Käisin ja ehitasin siin uhkes üksinduses ja suure entusiasmiga, asjad hakkasid ilmet võtma ja eks edasi lisandusid ka tiimikaaslased, väga palju toetas mu oma pere,” märkis Tamme.

Tõsisemat huvi ookeanil soolopurjetamise vastu hakkas ta tundma umbes viisteist aastat tagasi, mil mõtted esimest korda selles suunas liikuma hakkasid ja tekkisid suhted prantslastest purjetajatega.

Samas võib öelda, et ta tegi soolopurjetamisega algust juba lapsena, alustades ühemehepaatidel, kuid distantsid ja vahemaad ning ennekõike jahid olid siis teised. “Tõsi ta on, soolopurjetamist saab ju tegelikult harrastada ka siin Eestis, kuid kogu jahtide ehituse tehnoloogia võrrelduna ookeanil kasutatavate jahtide tehnoloogiaga erinevad üksteisest nagu öö ja päev,” ütles Tamme kerge muigega.

Nagu vormel 1. “No esiteks on ookeanil võistlustel kasutatavad paadid tehtud karbonist, neis ei ole midagi muud ülearust peale tehnika. On vaid elektroonika ja struktuur, see on sisuliselt nagu vormel 1 masinate puhul,” selgitas Tamme.

Ookeanil seilamiseks mõeldud jaht peab tema sõnul olema kerge ja kompaktne, sinna peab mahtuma vaid hädapärane toit ning kriitiliselt vajalikud sidevahendid. “Igasugune mugavus neis jahtides puudub, võistleja on paadis tegelikult sund­asendis. Kogu võistluse ajal on tegemist n-ö võimete piiril mängimisega. Kiiruse huvides ei raisata ­aega ka palju magamisele – sagedased on juhtumid, mil ööpäevane uneaeg jääb koguni vaid ühe-kahe tunni piirile,” rääkis Tamme.

Ekstreemspordi kategooriasse kvalifitseeruva ookeaniregati puhul on tegemist enama kui auhinnalisele kohale püüdlemisega. “Ainuüksi finišisse jõudmine on saavutus, mida kõik osavõtjad ei suuda. Lisaks arvestatavale purjetamiskogemusele on oluline ka üldfüüsiline treening, võime iseend motiveerida ning oma keha kuulata, et saada hakkama üleväsimusega,” rääkis Tamme.

Väsimus vähendab ohutunnet. Et väsimusel on omadus hävitada ohutunnet, peab suutma magada ka 15sõlmese kiirusega allatuult kihutades – nädalat aega täielikult magamata vastu ei pea,” sõnas Tamme. Kogu soolopurjetamisega seonduv on tema sõnul fokuseeritud tegevus – ega muuks suurt aega ei jää.

Suurim soolopurjetamisvõistlus maailmas on Mini Transat 84 osavõtjaga. “6,5 meetrit pikk purjekas on väikseim alus, millele korraldatakse Atlandi ookeani ületavaid regatte. Juba sõidule  kvalifitseerumine nõuab 1000miilist üksi purjetamise kogemust, lisaks veel mitme sooloregati läbimist,” ütles Tamme.

Erinevalt mõnest muust moodsast avameresõidust, kus võistlejatel on kasutada arvuti- ja navigeerimisprogrammid, online-ilmainfo ning sateliittelefon kaldatiimi ja perega ühenduse pidamiseks, pole Miniga purjetajatel ühtegi neist võimalustest. “Mini Transati võistlusvarustusse kuuluvad vaid GPS, autopiloot, VHF-raadio ilmateated ning isiklikud kogemused-teadmised. Häda korral saab appi kutsuda teise purjetaja, kuid see on ka kõik. Mitte mingeid muid sidevahendeid merel soolosõidul kasutada ei ole lubatud.”

Omaette tsunft Prantsusmaal. Tamme sõnul on soolopurjetamise näol tegemist täiesti omaette community’ga, mis paikneb peamiselt Prantsusmaal. “Tsunfti” kuuluvad ka Itaalia ja Hispaania. Ookeanipurjetamine laiemalt ning iseäranis soolopurjetamine on alad, mis on peamiselt koondunud Prantsusmaale, Portugali, Itaaliasse ja Hispaaniasse. “Kuid kõige enam siiski Prantsusmaale,” märkis Tamme. Ka enamik võistlusi peetaksegi tema sõnul Prantsusmaal. “Hooaja alguses aprillis saadakse kokku ning siis hakkab trall pihta, kestes kuni oktoobrini.”

Tamme sõnul pole soolopurjetamine ookeanil kindlasti mõeldud loodusenautlejaile. “Ei noh, loodus on kindla peale omal kohal ja ka loodusest saab oma osa, kuid see ei ole mingi puhkusereis,” naeris mees, kes on läbi teinud mitu ellujäämiskursust.

Ent teatavad ohutust puudutavad nõuded on siiski ka sellel alal. “On piirid, millest kõvema tuulega lihtsalt enam ei väljuta,” selgitas Tamme. ­Ookeani soolopurjetamise võistlusi peetakse kestusega kahest päevast kuni kuu ajani, on ka näiteks nädalasi. Kokku peetakse hooajal keskmiselt 7–8 võistlust.

Tamme sõnul Eestis palju ookeanipurjetajaid ei ole – tema on olnud pikki aastaid ainus, kuid juuni keskpaigas alustab tema hea sõber oma elu esimese võistlusega. “Olen teda veidi õpetanud, minult sai ta ka oma paadi. Nagu ka mind omal ajal õpetati,” sõnas Tamme.

Peab olema oma tiim. Tamme lisas, et niisuguse ekstreemala puhul on perel, sõpradel ja n-ö tugigrupil suur kaal. “Üksinda, ilma sõpradeta sa lihtsalt hakkama ei saa – keegi peab aitama sul kõik kohale transportida, kokku panna. Keegi peab ­aitama su perel korraldada kogu logistika, sest perekonnad reisivad enamasti kaasa.”

Tamme sõnul puudub soolopurjetamises klubiline tegevus, nagu see on näiteks jalgpalli puhul, kuid ilma toetusgrupita on võistlustel osalemine mõeldamatu. “Maailma tasandil on suursponsorid – näiteks Boss –, kes siis toetab mingi konkreetse soolopurjetaja võistlusi. Kuid ei ole klubisid,” selgitas ta. Suurte jahtide peal on satelliidid ja muu taoline, väga suurtega sõidetakse ümber maakera, distantsid on pikad ja päevasõitu tehakse nendega vähem.

Tamme lisas, et perekond on tal alati kaasas ja nii on see enamiku võistlejate puhul. “Me kõik oleme ju inimesed ja ka meil on perekonnad, kes meist puudust tunnevad ja kelleta me ei saaks,” selgitas ta ja lisas, et temal on alati võimalusel kaasas ka lapsed.

Tamme sõnul on keerukaimad momendid need, mil tajud, et maha minna ei saa. “Sa ei saa sealt välja astuda, maha minna. Pead jätkama, valikuid selles olukorras enam ei ole.”

Oma bränd Ropeye. Tamme on loonud omaenda brändi, millega ta võistleb koguni võrdluses suurte korporatsioonidega. Seni on läinud edukalt. Ta lisas, et Prantsusmaal on koolkond purjetajaid, kes lausa elavad oma paadis, sest muuks neil vara ja ­aega ei jäägi. “Selliseid hipi tüüpi natuurid, kellele ei loe kallid maasturid, nad võivad elada üsnagi piiratult, kuid neil on kallis ja hea jaht. Ja see loeb!”

 

Ookeani soolopurjetamine

Võistlusi peetakse kestusega kahest päevast kuni kuu ajani, on ka nädalasi. Distants on 250 miilist kuni 4000 miilini. Kokku peetakse hooajal 7–8 võistlust. Suurim soolopurjetamisvõistlus maailmas on Mini Transat 84 osavõtjaga. Üle aasta toimuvat regatti korraldatakse aastast 1977. Transatile  kvalifitseerumine nõuab 1000miilist üksi purjetamise kogemust, lisaks mitme sooloregati läbimist.Alused, millega võisteldakse, valmistatakse box-reegli järgi, kus põhiparameetriteks on pikkus 6,5 meetrit, laius 3 meetrit ja masti kõrgus 12 meetrit.Mini Transati võistlusvarustusse kuuluvad vaid GPS, autopiloot, VHF-raadio ning isiklikud kogemused-teadmised, muid sidevahendeid merel soolosõidul kasutada ei ole lubatud.Paadi varustus koosneb minimaalsest vajalikust, kus sõidumugavus on allutatud kiirusele. Paadis puuduvad magamiskohad, WCd asendab ämber ja köögi asemel on priimus.Magatakse ca 20–30 minutit iga 3–4 tunni tagant.

2 × ööpäevas dehüdreeritud toit (tehakse sooja veega, kui võimalik)kuivtoit (spetsiaalsed batoonid)toit tuubidesmagneesium + toidulisandidööpäevas 2–3 liitrit vett

 

Seni vaid kaks huvilist

Martin Rääk, sõber ning soolopurjetajaTunnen Jaanust neli-viis aastat ja võib öelda, et need jooned, mis tal avalduvad purjetades, on selgelt näha ka ettevõtluses. Tal on kadestamistväärt omadus näha suuri asju ja tulevikku kohtades, millest teised kinnisilmi mööda liiguvad ja õlgu kehitavad. Ja kui peaks tekkima lootusetuse tunne, et miski on võimatu, suudab ta endas ja teistes tekitada  energia, mis kas või läbi tule ja vee tema ideed ellu äratab või siis järgmise soolopurjetamise võistluse finišini lennutab. Ja nii, et ta ise ja pere ning ka sõbrad sealjuures terveks jäävad. Mul on tunne, et just taolised väljakutsed süstivad temasse seda erutust, mis elu põnevaks ja täisväärtuslikuks teevad.Soolopurjetamine ookeanil nõuab ääretult suurt tahtejõudu. Sa pead ikka väga tahtma end pikaks ajaks üksinda ning eestlase jaoks esialgu ka tundmatutes kohtades ja oludes pisikese paadiga ekstreemsetesse olukordadesse asetada. Kui see tahe on olemas, siis saab ka aega ja raha ning oskust kõiki neid muutujaid niimoodi organiseerida, et tahe ja toetavad inimesed ära ei kaoks. See kogemus on kõike seda väärt. Ma loodan ja usun, et soolopurjetamine muutub järjest populaarsemaks, sest huvilisi on tegelikult palju, ehkki mina olen praegu peale Jaanuse ainus, kes selle alaga Eestis tegeleb.