Ukraina sõda seab lääne keeruliste valikute ette

Keegi ei taha sõda. On arusaadav, et Euroopa Liidu riigid ei taha sõdida ning soovivad diplomaatilise “koreograafia” võimalusi kasutades anda Venemaa presidendile Vladimir Putinile konfliktist väljumise võimaluse. See on ka põhjus, miks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ei lubanud Riias viibides Baltimaadele alalisi NATO baase.

Sellegipoolest on NATO toetus meile ilmne – selle võimas demonstratsioon on NATO juhtriigi USA presidendi visiit Eestisse. Nii ei peaks me ülearu muretsema terminite “alaline” ja “ajutine” pärast.

Ajaloolistel põhjustel aga tunnetame selgelt, et läänel ei pruugi olla võimalik lõpmatuseni praegustele hoiakutele truuks jääda. Me saame läänele Putini ohtlikkust teadvustada, aga kahjuks mitte teistele ette öelda, mismoodi teised lääneriigid peavad sellega hakkama saama.

Eesti pilguga vaadates ei ole Venemaa sõjaväelaste ja rasketehnika sisenemine Ukrainasse see murdepunkt, mida ta võiks olla teiste lääneriikide silmis. Küsimusel, kui palju “äratuskelli” vajab lääs, ei ole endise NLi riikide jaoks praeguse seisuga rahuldavat vastust. Meile on juba pikemat aega olnud ilmne, et Venemaa peab Ukrainas kõiki ausa mängu reegleid eiravat sõda. Et Ukraina “separatistid” tegutsesid juba enne vägede sisseviimist Putini dirigeerimisel.

Obamalt ootame sõnumit. Seetõttu on Eesti ootused sõnumile, mida toob kolmapäeval Tallinna saabuv Barack Obama, väga suured. Kuna Eesti on USA liitlasena ennastsalgavalt panustanud missioonidesse, mis on olulised USA-le ja NATO-le, on meil õigustatud ­ootus eeldada kinnitust, et NATO artikkel 5 toimib kaljukindlalt olukorras, kus meie võime abi vajada. Ja ehkki ka eestikeelses arvamusruumis on artikli 5 tegelikku toimimist mitmel korral kahtluse alla pandud, on usk selle kehtivusse ainus, mis saab Eestile kui NATO liikmele anda kindlust tuleviku suhtes.