Palgaralli-ministrid lõikavad ettevõtjale sõrme

Rahandusministeeriumi möödunud aasta riigiametite, sihtasutuste, mittetulundusühingute, äriühingute ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute palgastatistika näitab, et riigitöötaja teenis juba mullu keskmiselt 1109 eurot. Tänavu teise kvartali keskmine, senise seisuga rekordiline keskmine palk oli 1023 eurot.

Riigipalkade teravad käärid. Üldiste valitsussektori teenuste valdkonnas teeniti möödunud aastal keskmiselt 1314 eurot. Majanduse ja keskkonnakaitse valdkonnas ületasid keskmised palgad toona 1200 euro piiri. Üheksast valdkonnast olid sotsiaalne kaitse ja kultuur ainsad, kus jäädi alla keskmisele palgale, milleks oli mullu 949 eurot.

Samas pole osale riigiteenistujatele võimalik isegi riigi keskmist palka maksta. Järelikult on käärid liiga teravad või pole tegevust piisavalt optimeeritud.

Politseinike, õpetajate, meditsiinitöötajate ja kultuuritegelaste palgad on nirud. Arvestades, et vähese sündimuse tõttu tööhõive väheneb, leevendaks palgatõus vähemalt väljarännet. Ent pisteline palgatõus ei lahenda põhimõttelist lahkheli, mis majanduskasvu pidurdab.

Riigisektor ei tohiks vedada palgakasvu, vaid  peaks sättima palgad hoopis erasektori järgi. Seda enam, et rahandusministeeriumi prognoosi järgi aeglustub keskmise palga kasvutempo kuue protsendini  ja püsib selle lähedal ka tuleval aastal.

Tänavu seisab aga majanduskasv paigal ning ootused tulevaks aastaks on tagasihoidlikud.

Ettevõtja võistleb riigiga tööjõu pärast. Eraettevõttes tõstetakse palka, kui tootlikkus suureneb. Seevastu riigiametis rikkust juurde ei toodeta. Vastupidi, kõrgemad palgad tulevad erasektori maksudega survestamise kaudu. Näiteks piiratakse ettevõtjatel autode soetamisel käibemaksuvabastust. Lõppude lõpuks maksab ettevõtja ikkagi riigitöötaja palgatõusu kinni.

Samuti peavad eraettevõtjad võistlema kvalifitseeritud tööjõu pärast, sest riigiametites makstakse sageli kõrgemat palka. Üha kasvavad palgad riigisektoris suurendavad ettevõtja väljaminekuid, pärsivad konkurentsivõimet ja tootlikkust.

Seega tuleb lasta esmalt ühtlustuda riigi ja erasektori palkadel, alles seejärel on põhjust rääkida täiendavast rahajagamisest.