Puhkepäev. Kummalisuse võlu

12. september 2014, 00:00

Sinead O’Connori uus plaat “I’m Not Bossy, I’m the Boss” üllatab isikupärase ja küpse lauluvalikuga, millest enamik palasid on väga erinevad isegi üksteisega võrreldes, rääkimata muust muusikamaailmast.

Kogumikule on lisatud nii rokkballaadide nukrust, bluusroki kaeblikkust, kantrilaulude reipust kui ka poppmuusika monotoonset kordumist. Erinevad meeleolud kõiguvad meditatiivsetest uitamistest agressiivse ja tormaka sõnadevalinguni välja.

Palade järjestus, aeglaste ja kiirete lugude vaheldumine näib olevat meelega seatud nii, et võimalikult erinevad lood satuksid kõrvuti – nii tundub üldpilt hästi rikkalik. Lood seab tervikuks O’Connori tämber, mis kallab iga viimasegi pala lauljatari tundliku isikupäraga üle.

Valdavalt minoorses skaalas laveerivad meloodiad toovad meelde lauljatari karjääri alguse, mil ta tõusis muusikataevasse hitiga “Nothing Compares 2U”. Ka pooltest antud plaadi paladest võiksid saada hittlood, kui raadiodiskorid neid vaid aina uuesti mängida võtaksid.

Isikliku lemmikuna tõstan plaadilt esile pala “Harbour”, mis on ühtlasi kestuselt kogumiku pikim.