Jäätmed üle piiri ja rahaks

“Järjest rohkem on jäätmekäitlus seotud energia- ja ressursimajanduse ning vastavate tehnoloogiatega. Kõige suuremad muudatused viimasel aastal ongi just tehnoloogia poole peal,” lisas Ragn-Sellsi ärijuht Agu Remmelg selgitades, et olmeprügi ladestamine on asendunud jäätmete põletamise või nendest jäätmekütuse tootmisega. Prügist saab elekter, soojus ja prügikütus asendab tsemendiahjudes põlevkivi ja kivisütt. Euroopa Liidu taaskasutusnõuded suurenevad ning see eeldab kõigi osapoolte enamat pingutust.

Jäätmed rändavad üle piiride. Uue trendina on suurenenud käitlusteenuste osutamine ja ostmine piiriüleselt. Turu- ja tehnoloogia arengud on suunatud jäätmete suurema taaskasutuse suunas ja järjest rohkem tekib jäätmete käitlusteenuse piiriülest ostu ja müüki. Kuid siin on veel palju arenguruumi. See on kogu Euroopa trend. Samuti on kogu Euroopas jäätmemajanduse piduriks saanud valdkonna seotus omavalitsusettevõtete ja monopolidega. “Eesti võimalus on turu maksimaalne avamine nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt. Eestis võiks oma avatud turu ja tehnoloogiliste arengute toel saada jäätmeringluse kompetentsikeskus terves Läänemere regioonis,” lisas Remmelg.

Vanad seadused ei päde. Olmejäätmete kogumise turul on Remmelga sõnul kaks suuremat probleemi.

“Esiteks on 2005. aastal seadustatud korraldatud jäätmeveo süsteem ajale jalgu jäänud, kodanikud ei ole rahul sellega, et neil puudub võimalus ise jäätmekäitlejat valida. Teiseks on tekkinud trend, et mõned omavalitsused või nende liidud (Tallinna linn, Harjumaa Ühisteenuste Keskus) soovivad jäätmekäitlusturgu munitsipaliseerida või prügiteenuse vahendamisega hinda tõsta ja lisaraha teenida. Tegemist on seaduse hallil alal kõndimise ja tarbija huvide vastase tegutsemisega,” lisas ta.

Jäätmete käitlusturul on suurimaks probleemiks Remmelga sõnul omavalitsuste jäätmejaamadesse pumbatud euroraha, mille toel on rajatud hulganisti liigsuuri, sobimatu tehnoloogia ja kõrgete opereerimiskuludega rajatisi, millesse üritatakse jäätmeid vägisi suunata ja seda ka kaks korda kõrgema hinnaga.

“Märgiline on ka Tallinna linna poolne Veolia 65% osakute vaenulik ülevõtmine Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuses (endine Tallinna Prügila). Veolia kaotas tehinguga ligi 5 miljonit eurot. Järgmise sammuna on oodata Tallinna jäätmete suunamist Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskusesse, vastava turu munitsipaliseerimist ja kõrgemaid hindu tarbijale. Loodan, et riigijuhtide mõistus ja vabaturu põhimõte võidavad, ning mõnede omavalitsuse turu munitsipaliseerimise katsetele pannakse päitsed pähe,” ütles Remmelg. Jäätmekäitlusvaldkonnas on veel kõvasti arenguvajadust ja võimalusi ning seda aitavad saavutada kõige paremini ausad mängureeglid ja võrdne konkurents ettevõtete vahel.

Taaskasutus tuleb taas. Green Marine’i juhatuse liige Carl-Jüri Piht filosofeeris, et jäätmekäitlus järgib rangelt ühiskonna kõiki trende. “Milline oli jäätmeteke ja jäätmekäitlus Eestimaa taludes. Seda polnudki. Polnud selle pärast, et ressurssi oli alati napilt. Olmekultuuri unikaalsus oli jäätmeteta igapäevaelu/töö/tootmise/tarbimise sümbioos, kus ühest tegevusest ülejääv kulus marjaks ära teise tegevuse tarbeks. Jäätmeid hakkas tekkima pillavama elu võimalustega ja intensiivse tootmisega. Miski pole ju igavene, ka prügimäed mitte,” lisas ta ja tõi välja, et täna välditakse jäätmete teket, sorteeritakse neid liigiti ja taaskasutatakse.

“Mida rohkem pillav eluviis vahetatakse ratsionaalse eluviisi vastu, seda vähem tekib koormust loodusele jäätmetena,” rääkis Piht, kes on märganud jäätmekoguste vähenemise ja jäätmete olemuse muutuse tendentse turul eriti tööstusjäätmete puhul. “Kõigile on teada, et esimeseks väärtustatud jäätme liigiks, mille eest raha maksti ja makstakse, on vanaraud. Jäätmekäitlejatest vanametalli kokkuostu lipulaevad EMEX ja täna Kuusakoski võivad seda kinnitada, et turul tekkivad vanaraua kogused on vähenenud. Samas vanametalli kokkuostvaid ettevõtteid tekib üha juurde kui seeni metsas tänavusel septembril,” tõi Pihl välja. “Kes võis arvata, et kunagi nii kalli raha eest soetatud esimesed arvutid nii kiiresti hakkavad moodustama täiesti omaette uut jäätmeliiki. Siit siis esimene tendents, et jäätmeid väheneb ja nende liigid on pidevas muutuses.”

Jäätmed rahaks. Jäätmete eest hakataksegi ühel hetkel, sõltuvalt liigist, raha maksma. “Juba täna võetakse mõningad jäätmed mõne käitleja poolt nn 0 käitlustasuga vastu. Seega pole välistatud, et homme võidakse osta mingi summa eest liigiti kogutud ja korrektselt pakitud jäädet kui ressurssi,” ütles Pihl. Jäätmete taaskasutus tähendab neist uue kvaliteediga tooraine tootmist tööstusele või otse jäätmetest uute toodete valmistamist. “Tekkinud on uus suur tööstusharu – jäätmete ümbertöötlemismasinate ja tehnoloogiliste lahenduste loomine/tootmine koos suure teaduspotentsiaali kaasamisega,” lisas ta.

Suurim jäätmetekitaja on Tallinn ja selle lähim ümbrus oma kõrge tarbimisega, kaubakäivetega ja olmestandartitega. “No kes keelaks ükskõik kellel meist, jäätmekäitlejaist, hakata sõlmima Tallinna mägede korteriühistutega lepinguid, et hakataks kasvõi sümboolse nominatsiooniga eraldi korjatud, taaskasutatavaid jäätmeid/ressurssi kokku ostma. See on ju positiivne, kui linn tõepoolest veab ülejäänu ilma rahata jalust ära. Lihtsalt aeg pole selleks ilmselt  veel küps. Tean mäletavat, et kunagi sõitsid mustlasteks hüütud hobuse-vankrimehed mööda linnu ja alevikke ringi, palusid riidematerjali ära anda ja vastutasuks said perenaised plekist purgikaasi ja savinõusid. Ka see oli ju omamoodi jäätmete ost taaskasutuseks,” jagas oma nägemust Pihl.

Üheks oluliseks piduriks, miks keegi pole seni riskinud jäätmete kokkuostu laiemat süsteemi üles ehitada, on jäätmete kui taaskasutatava ressursi realiseerimise väga heitlik turg. “Kord on õnnelik võimalus selle ressursi eest väheke raha teenida, kuid siis jälle ei vaja seda pika aja jooksul keegi ning laoplatsidele ja angaaridesse kuhjunud jäätmekuhilate hävitamise eest tuleb kõvasti peale maksta, rääkimata transpordi-, lao-, tööjõu-, administratiiv-, finants- ja muudest kuludest,” selgitas ta.

Stabiilselt hästi läheb neil, kellel on tööd.  “Paljud on mures, et tööd jäätmekäitluses napib. Teisalt on mure tööjõu leidmisega, kuna kõikjale on täna tarvis haridusega, vastutustundlikku töötajat,” lisas Pihl. Ka jäätmekäitlusse on tunginud arvutid ja ettevõtja, kes täna tahab alustada tegevust jäätmekäitluses peab omama väga tugevat administratiivset ressurssi jäätmelubade, komplekslubade taotlemiseks/vormistamiseks, olema võimeline looma materiaalset baasi teenussüsteemi ülesehitamiseks, omama selget ülevaadet turust, olema valmis tugeva konkurentsiga turul püsimiseks jne.

Jäätmekäitlusturu erinevates segmentides tegutsevad ca 100 ettevõtet, nendest 66 teenisid 2013 aastal kasumit. Summaarne sektoris teenitud kasum langes veidi võrreldes 2012. aastaga. Kasumi teenimise osas ei ole võimalik tuua välja eraldi turusegmenti, pigem on igas segmendis edukaid ja vähemedukamaid ettevõtteid. Kõige edukamaks jäätmekäitlusettevõtteks võib pidada Ida-Virumaalt pärit Ekovir OÜd, kelle ärikasumi marginaal 2013. aastal oli 42,7%. Ettevõte on seotud teiste Nikolai Ossipenko firmadega nagu näiteks Uikala Prügila ja on viimasel aastal kuulsaks saanud sellega, et pakub hangetel konkurentidest 30% madalamat hinda.Suurim turule siseneja on Eesti Energia Iru jäätmepõletusjaam oma 220 000tonnise prügipõletuse aastavõimsusega.

“Suur positiivsus on see, et üldiselt on jäätmekäitlejad teineteist abistavad ja tegevustega teineteist toetav rahvas. Kui meie partnerkäitlejal on mingi arendus tehtud, kus tal suurem kompetents ja efektiivsem tulemus saavutatud, pakub ta seda koostööks teistele. Samuti on Green Marine’il alati hea meel pakkuda partneritele neid teenuseid soodsalt, kus me oleme rohkem panustanud ja kus meie väljund on efektiivsem,” ütles Pihl.

Stabiilne, kuid killustunud veeäri.  Mahud vähenevad, kulud kasvavad

Veemajandus on stabiilne aga väga killustunud, vee-ettevõtjaid on Eestis umbes 200. Tulevikusuund on vee-ettevõtluse tsentraliseerimine, regionaliseerimine, mis tagab likviidsuse, töötajate kompetentsuse ning ehitatud varade hea majandamise.

Pärnu Vee juhatuse liige Leho Võrk: “Veemajanduse äri on küllaltki stabiilne. Meie müügimaht sõltub tarbimisest, mis omakorda sõltub kodutarbijate harjumusest, tarbijate arvust ning tegevuspiirkonnas tegutsevatest äriettevõtetest. Hetkel suuri langusi või tõuse ei ole täheldatud.”

Paraku on ka murepilved peakohal. “Tänane hinnaregulatsioon ja reguleerimine ei taga vee-ettevõtete jätkusuutlikkust,” ütles ASi Matsalu Veevärk juhatuse liige Hans Liibek.

“Tarbijat ähvardab järsk veehinna tõus läbi riigi kehtestavate täiendavate maksude nagu näiteks hiljuti ootamatult kehtestatud raskemetallide maksustamine. Nii näiteks ei tohiks Tallinnas täna täiesti kvaliteetset ja joogikõlblikku kraanivett merre lasta, sest mõned joogiveele kehtivad normid on mitusada korda madalamad kui heitveele,” ütles Liibek ja lisas, et sama saatus tabab peagi suurt osa Eestist.

Väikeste vee-ettevõtete elu muutub raskemaks. ASi Emajõe Veevärk juhatuse liige Andres Aruhein tõi välja, et veemajanduses  on kerge suundumus regionaliseerumisele. “Tõenäoliselt on see hetkel kehtiva seadusandluse valguses ainus jätkusuutlikkust tagav veemajanduse ettevõtlusvorm,” lisas ta. “Väikestel vee-ettevõtetel muutub üha raskemaks karmistuvate nõuete täitmine. Lühikese perspektiivis võib kolkapopulism veel toimida, kuid pikemas perspektiivis maksab keegi teine populistlike otsuseid kinni,” lisas Aruhein.

“Loomulikult soovime laieneda ja suurendada tegevuspiirkonda väiksemate vee-ette­võtete ühendamise teel. Regionaalsus on tulevik. See tagaks kindlasti ka kogu vee-ettevõte teeninduspiirkonnas soodsamat teenuse hinna ja valdkonna jätkusuutlikkust,” nõustus ka Liibek.

Karmistavaid nõudeid ja klientide suured ootused. Suurimaks väljakutseks on väheneva kliendibaasi juures karmistuvate nõuete täitmine. See tähendab suuremaid investeeringuid väheneva tulubaasiga. Teine väljakutse on klientide ootused nii toote kui ka teenuse kvaliteedikasvule. “AS Emajõe Veevärk teeb pidevalt investeeringuid, et tagada ja kasvatada pakutava teenuse kvaliteeti. Positiivne on see, et me oleme suutnud, hoolimata erinevate nn spetsialistide hinnangust, tõestada, et sellist ettevõtet on võimalik hallata, projekte edukalt ellu viia, areneda ja lõpuks kõige tähtsam, kliendile pakkuda nõuetekohas teenust,” ütles Aruhein.

Suuremad probleemid on Aruheina sõnul piirkondades, kus suur müügi osakaal on  ühest või kahest tootmisettevõttest ja nende äralangemisel seose majanduskeskkonna halvenemisega peavad püsikulud katma järele jäänud kliendid. On tunda teenuse stabiilset vähenemist inimeste liikumise tõttu maapiirkondadest ära. “Teenus on mahupõhine ja sellest tulenevalt püsikulude kasv vältimatu,” ütles Liibek.

Liibek ütles, et kraanivee kvaliteet on Eestis stabiilselt väga hea, sageli parem kui pudeliveel ja vee-ettevõtjate tegevuse tagajärjel on asulate roheline jalajälg looduses oluliselt vähenenud tänu efektiivsele reoveepuhastusele – viimase kahe aastakümne jooksul on veesektorisse investeeritud tervelt 2 miljardit eurot.

Euroopa Liidu abirahadega veevärk korda. “Veetaristu on välja arendatud nii, et inimestele oleks 24/7 kvaliteetne teenus tagatud ja seda tuleb hinnata. Irooniaga pooleks öeldes võiks pakkuda välja ühe veeteenusevaba päeva, et inimesed mõistaks veeteenuse tähtsust igapäevaelus,” lisas Liibek.

Positiivne on kindlasti, et alates 2000. aastast Euroopa Liidu abiga teostatud suured investeeringud põhivarasse, mis tagavad tegevuspiirkonnas kõrge teenuste kvaliteedi ning andsid elanikele võimaluse üldse ühisveevärki kasutada.

“Esimeseks väljakutsesteks on kindlasti olla edaspidi jätkusuutlik ja isemajandav, st tulevikus varasid uuendada ja arendada juba omavahenditest ja mitte nii palju loota tagastamatule abile,” ütles Võrk.

“Kuna ühtekuuluvusfondilt saadud sihtfinantseeringu amortisatsiooni ei tohi arvestada teenuse hinda, tekib ühel hetkel olukord, kus veeettevõttel ei ole võimalik neid trasse (kui need on amortiseerunud) enam hooldada ega välja vahetada,” tõi Viimsi Vee juht Argo Valter välja tulevikuohu.

“Kõik see mõjutab loomulikult ka tariife, mis on viimasel kolmel aastal üle Eesti märkimisväärselt tõusnud,” lisas Võrk.

Loomulik monopol kasvab kui inimesed liiguvad. “Veesektoris oleme oma määratud  vee ettevõtluspiirkonnas loomulik monopol ning klientide arvu kasv on sõltuv eelkõige elanike liitumisvalmidusest ja piirkonna ettevõtluse arengutest. Suuremahulist müügimahtude kasvu me ei prognoosi,” ütles Võrk.

2014. aasta on läinud Pärnu veel väga hästi, tänu töötajate pühendumusele on ettevõte nii majanduslikult kui ka muude tegevusnäitajate poolest heas seisus. Väljakutseks on järgmisel aastal keskkonnanõuete karmistumine, mille täitmist tänane reoveepuhastuse tehnoloogia ei võimalda.

Valter tõi välja, et  trasside ehitusega on Viimsi Vee müügikäive kasvanud ca 5%. Pidevalt on kasvanud aga ka jooksvad kulud ja omavahenditest investeeringuid teha praktiliselt võimatu. “Suurimad takistused on tulnud suurte projektide elluviimisega, kus vaja erinevaid kooskõlastusi nii juriidiliste kui ka eraisikutega. Veelgi tekitavad erinevaid probleeme järjest karmimad nõuded kvaliteedile ning jäätmekäitlusele,” ütles Valter.

AS Emajõe Veevärk on territoriaalselt suuruselt teine ettevõte Eestis, müügimahult 6.–9. ettevõte ning talle kuulub vee-ettevõtetest kõige rohkem joogiveepuhasteid ja reoveepuhasteid.

“Meid ei ole mõtet võrrelda mõne suure ja ühte asumit teenindava ettevõttega, sest meie positsioonid on erinevad, kuid kui võtta väikesed piirkonnad, siis julgen arvata, et ettevõttel läheb hästi, vähemalt paremini kui kunagi varem ettevõtte ajaloos. Aga alati saaks paremini, sageli on takistuseks vähene ressurss – raha, personal,” kommenteeris Aruhein ettevõtte tulemusi.

Pakume teenust, mida teised ei suuda

Eestile on tehtud etteheiteid merereostuste likvideerimisvõimekuse ja selle valmiduseks pühendumuse kohta. Green Marine on välja arendanud tõhusa õlireostuste ja vanaõlide vastuvõtu ning käitlussüsteemi, mis on leidnud tunnustust. Väärib märkimist, et Green Marine on üks väheseid Läänemere regioonis, kes on võimeline õlireostuste vastu võtma õlikorje tankeritest kiiresti ning suurtes kogustes kai torujuhtmestiku kaudu vastavasse mahutiparki ladustama, et seda keskkonnaohutult käidelda.

Eesti põhjarannik asub Balti mere ristnavigatsiooni keskmes, mille kriitilisim osa on Tallinna reidi piirkond. Ühelt poolt aktiivne kaubalaevade, sh tankerite ja supertankerite aktiivne liikumine Venemaa suure käibega sadamatest Ust-Luga, Peterburi ja Primorsk Taani väinadesse, et pääseda maailma avatud mereteedele ning sealt tagasi Vene sadamatesse. Teisalt ülitihe reisi- ja ristluslaevade ning lugematute väikelaevade liiklus marsruutidel Tallinn-Helsingi-Tallinn, Tallinn-Stockholm-Tallinn. Eestil ja Balti merel on vedanud, et pole juhtunud suure õlireostusega õnnetusi. Kuid valmisolekusse võimalike õnnetuste kiireks lokaliseerimiseks ja likvideerimiseks tuleb kindlasti investeerida. Praktikast on teada, et suurte õlireostuste likvideerimise efektiivsus on parim siis, kui suudetakse esimese 5–6 tunniga tõhusalt avariipiirkonnas merel koostöös tegutseda. Hilisemad meetmed lõpevad enamasti kaldaliivast ja -kividelt kühvlite ning labidakestega sadade vabatahtlike käsitsi reostuskorjega, mida saadab ühiskonna kibe hukkamõist riigi  aadressil.

Green Marine on koostöös partnerettevõtetega väga palju panustanud tänapäevasesse õliseguste jäätmete käitlussüsteemi ülesehitusse koos selle juurde kuuluva vastuvõtusüstemiga, luues sellega olulise ressursi ka suuremate merereostuste kiireks lokaliseerimiseks ja likvideerimiseks.

Just arendustesse selles valdkonnas, kus meie ettevõttel on võimalik omalt poolt anda hädaolukorras olevate käsutusse olulisi täiendavaid tehnilisi ja tehnoloogilisi lahendusi, tahamegi areneda ja näeme oma arengu edasisi eesmärke.

Seegi on kommunaalmajanduse üks spetsiifiline osa, kus meie ettevõttel on ühiskonnale pakkuda seda, mida teistel jäätmekäitlejail ei ole.

Regulatsioonid ei motiveeri investeerima

Adven Eesti AS on tegev valdavalt soojuse ja gaasi müügi ning jaotuse vallas, kus turu nõudluse olulised muutused on seotud ennekõike kas ilmastiku  kõikumistega või tootmisettevõtete käekäiguga. Jooksva aasta senise tulemusega võib jääda rahule, müügimahud vastavad prognoositule.

Usun, et meie valdkonnas on üldiselt suurim väljakutse kaugkütte turul tarbimismahtude pidev vähenemine, mis ennekõike haavab kallite fossiilsete kütuste kasutajaid.

Energia ja energialahenduste müügi suurim väljakutse on Eesti turu väiksus ja ülereguleeritus, mis seab valdkonna ettevõtete arengule selged piirid. Samas on kohalike taastuvate kütuste ja kaasaegsete lahenduste abil võimalik saada oluliselt soodsam energia. See on motiveerinud paljusid tootmisettevõtteid otsima uusi lahendusi oma seniste energiatootmiste asemele.

Ennekõike on viimastel aastatel kujunenud ettevõtte kasvu allikaks äriklientidele lokaalsete efektiivsete soojusenergia tootmise lahenduste pakkumine. Äriklientidele suunatud energia tootmise kasv aga sõltub suuresti üldisest majanduse käekäigust ja ekspordi võimekusest. Tulenevalt tugevast turupositsioonist ja pakutavatest lahendustest on ootused ettevõtte kasvuks väga kõrged.

Käesolevat aastaga võib siiani rahule jääda. Ennekõike on head tulemused saavutatud sisemise efektiivsuse kasvust. Samas, tulevikku vaadetes on jätkuvalt suureks mureks riikliku regulatsiooni alla kuuluvatesse kaugküttepiirkondadesse ning võrkudesse investeerimine, kuna hetkel kehtivate regulatsioonide kohane lubatav kapitali tootlus ei motiveeri investeeringuid teostama.

Tootjale mõistliku tootluse võimaldamine/tagamine võimaldab uusi investeeringuid kohalikel ja taastuvatel kütustel baseeruvatesse tootmistesse ja võrkude kadude vähendamisse, mis toob kaasa ka tarbijale olulise hinnalanguse.

Usume, et soojusenergiaga varustamise turul on ennekõike oodata püsivat kasvu lokaalsete kaasaegsete ärilahenduste osas ja tootmise jätkuvat kontsentreerumist ise-tegemiselt professionaalse teenuse ostule.

Positiivne on tõdeda, et paljud ettevõtted on asunud oma energiatootmist analüüsima ning efektiivsemaid lahendusi otsima.

Samas on ka mõistetud, et energiavaldkonnas parima ja säästlikuma lahendus leidmiseks on vaja mõistlik kogu energia tootmine usaldada oma valdkonna spetsialistidele.

 

Vihane võitlus Tallinnas

Aap Mumme, OÜ Slops omanikViimane poolaasta on võrdlemisi stabiilne. OÜ Slops osakaal püsijäätmete käitlemise kogumahus on aasta-aastalt vähenenud ja lähiajal kasvu ei ennusta, pealegi  tegeleb firma lähiaastatel Kopli prügila sulgemisega. Jätkub vihane võitlus suuremate jäätmekäitlusettevõtete ja eeskätt Tallinna linnavõimu vahel kohaliku omavalitsuse rollist prügimajanduse korraldamisel oma haldusterritooriumil.

Oleme kriisides karastanud

Kuldar Suits, Kuusakoski juhatuse esimees, Balti ja Poola regiooni direktorPraeguses majanduskeskkonnas on neil läinud hästi ja perspektiiv on hea, kuid üldine majanduse halvenemine mõjutab ka  jäätmekäitluse mahte. Oleme küllaltki  karastunud kriiside läbimisel ja prognoos aastaks on positiivne ning loodame kohaliku turu korrastumisele ja samas ka seadusandluse muutustele, et vähendada ebaseaduslikku vanametallikaubandust ja saavutada parem kontroll valdkonnas.