Tehnoloogiapakt seob tehnikahariduse osapooled

Ühine arusaam. Neile märksõnadele tuginedes ongi inseneride liidu, haridus- ja teadusministeeriumi, teadusagentuuri ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi initsiatiivil tegeletud ühise arusaamise kaardistamisega, kuidas muuta inseneri- ja tehnikaharidus atraktiivsemaks ja luua süsteem, kus osapoolte huvi ning tulemuste hindamise kriteeriumid lähtuvad süsteemi tervikseisundi vajadustest.

Piisava järelkasvu saavutamiseks on vaja alustuseks tunnistada probleemi ja mõista selle tekkepõhjusi. Õpinguid alustavate üliõpilaste üldarvu suurenemise taustal viimastel aastatel on tehnikaüliõpilaste osakaal vähenenud 23 protsendilt 13-le. Tehnikavaldkonna kõrgkoolilõpetajate osakaal on aga alla 10 protsendi, seega osa tehnikaüliõpilasi läheb vahepeal üle teise valdkonda või katkestab õpingud. Samal ajal on aga just tehnikaalad (masinatööstus, insenerialad, energeetika jne) need, kus lähiaastatel vajadus haritud spetsialistide järele kõige enam suureneb. Näiteks energeetika valdkond vajab kümne aasta jooksul vähemalt 5000 inimest, kellest peaks 31 protsenti olema kõrgharidusega ning 65 protsenti keskeri- või rakenduskõrgharidusega.

Sammud õiges suunas. Kahtlemata Eestis juba üht-teist tehakse õiges suunas. Meil on teadust populariseerivaid telesaateid nagu “Rakett 69”, koolides töötavad robootikaringid, lapsed õpivad algklassides programmeerimist ning pilootprojektides proovitakse õpetada matemaatikat täiesti uut moodi. Ka ettevõtjad panustavad õpetamisse ja selle kvaliteedi tõstmisesse. Samas on tegevused paljuski suunatud põhikooli viimaste klasside või gümnaasiumiõpilastele, ent uuringud näitavad, et kõige olulisem on tekitada huvi just algklassides.

Head näited ettevõtjate kaasamise kohta hariduse andmisel ning ettevõtete, riigi ja haridusasutuste koostöö kohta on meil võtta Hollandist ja Taanist, kus sellised koostöövormid on juba 10 aastat töötanud. Seejuures on kõige entusiastlikumaks osutunud just ettevõtjad, kes tunnevad, et nende huvidega arvestatakse. Nad näevad õpetamises ja praktikakohtade loomises lisaks ühiskonna arengusse panustamisele ka enda proovilepanemise võimalust laste õpetamisel.

Akadeemilise tehnikahariduse ja praktiliste oskuste ühildamisel saame aga eeskuju võtta Prantsusmaalt, kus inseneriharidust pakkuvate koolide puhul toetavad ettevõtjad ise tulevikutegijate õpinguid. Sest see on oluliselt efektiivsem ja odavam kui hakata uutele töötajatele praktilisi oskusi õpetama alles töökohal.

Eesti vajab samuti ühise visiooni ja tegevuste kogumit tehnoloogiapakti näol, mida aktsepteeriksid lapsevanemad, õpetajad, õpilased ja ettevõtjad ning mida suunaks riik oma institutsioonidega, lähtudes meie konkurentsivõime tõstmisest. Meil kõigil on tähtis roll, et kindlustada tehnoloogiasektori kasv ning tagada praegustele noortele tasuv ja väljakutseid pakkuv töökoht.