Kokteilid on Tai Bohis aga võimsad. Nii kuulsast Tai supist inspiratsiooni saanud Tom Yum kui kui majajook Tai Boh olid tugevalt magushapud, pigem magustoidud kui isutõstjad. Ka teenindus on võimas – enne kui jõudsime õhtusöögiga alustada, oli meie laua juures käinud kolm teenindajat, hiljem lisandus veel paar. Mis sest, et üht ja sama kokteili pakuti kolm korda, aga millise püüdlikkusega!
Menüü on roogade lahtiseletamisel napisõnaline, kuid teenindajad jutukad. Euroopas kodunenud Aasia hittroogade (sushi, sashimi, kalakook, tom kha ja tom yum) kõrval on menüüs näpuotsaga ka eksootilisemat kraami. Näiteks pehme krabi ja isegi Kobe veis, mille grillitud sisefilee 200grammine tükk maksab üle 90 euro.
Keskpärased toidud särtsakas atmosfääris
Hiina, Jaapani ja Tai päritolu roogade söömiseks on valida pulkade või noa-kahvli vahel. Tai mõnusalt kastmeste roogade jaoks hädavajalikku lusikat tuleb aga eraldi paluda. Milline diskrimineerimine, kui meenutada, et tailaste jaoks on kahvliga söömine sama ebaviisakas kui eurooplastel noa suhupanek!
Kõige intrigeerivamaks roaks on seakõht, mis valmistatud peakoka ema eriretsepti järgi. Ühelt poolt paneb see huvi tundma, kust on peakokk pärit ja kus ta ema elab. Teiselt poolt on – eriti pärast koduseid jõuluseapraade – tore tõdeda, et siga ei põlga ka tailased ja hiinlased. Taist pärit peakoka hiinlannast ema ja tema poja magusvürtsikas kastmes pekine sea kõhuliha oli eriliselt pehmeks hautatud ja väga maitsekas, aga oma rammususes jõukohane vaid vähestele vapratele.
Kõik muu, nii eelroaks söödud Hanoi rullid ja pardi rinnafilee kui ka pearoogade hulgast valitud teravad krevetid juurviljadega olid aga suhteliselt tavalised, pigem ootuspärased kui üllatavad. Sellises hullus ümbruses tahaks ka toidule mingeid krutskeid, tavaline vokiroog on igav mis igav. Pealegi ei vastanud menüüs kirjapandu tegelikkusele: krevetid polnud isegi mitte vürtsipuuduses üles kasvanud eestlaste jaoks tulised.