Alexela Oili raha õlitas Rosimannuse äri

Nii sellest tehingust kui ka kütuselisandite müügist Tallinkile räägib suu puhtaks koos Rosimannusega äri ajanud ja lõpuks enda sõnul petta saanud Valeri Smuško. Oma jutu kinnituseks laob ta lauale ka dokumendid.

Smuško tuli enda kinnitusel seda lugu rääkima, kuna teda häirib, kuidas Rosimannus nii Autorollo kui ka muude hapuks läinud äriettevõtmiste juures enda rolli avalikkuse ees olematuks püüab rääkida.

KGB taustaga mees

„Rosimannus võttis minu ettevõtte ja minu kütuselisandi teema vaenulikult üle (vene keeles reiderstvo – toim). Alles tagantjärele sain aru, kui suure vea ma tegin, lastes ta enda ärisse,“ põrutab Smuško südametäiega.

Laevainsener-mehaaniku haridusega Smuško töötas nõukogude ajal KGBs. „Jah, ma töötasin ENSV KGBs, tegelesin salakaubaveo, ebaseaduslike valuutatehingute jm kuritegude uurimisega,“ ei häbene ta tollast ametit.

1990ndate algusajast on Smuško väikestviisi tegelenud kindlustusteenuste vahendamisega. 2006. aastal asutas ta osaühingu Soroty, kes mõni aasta hiljem sai õiguse USA keemiatoodete kontserni Golden West Lubricantsi toodete edasimüügiks Eestis.

Seejärel pakkusid ameeriklased talle kogu Baltimaade esindamise õigust. Smuško hakkas äripartnerit otsima. „Rahaliselt ja ka füüsiliselt poleks ma üksi seda jõudnud teha. Ameeriklaste leping oli üsna range, nad töötavad ainult ettemaksuga ning ka tellimuse miinimumkogus on ette määratud,“ kirjeldab ta.

Ühe krooni eest pool firmat

Ühe oma tuttava kaudu jõudis ta varem Silberautos töötanud Erki Siitanini, kellele Smuško tegi ettepaneku osta ühe krooni eest 49 protsenti Soroty osalusest. Tingimuseks oli aga, et mõlemad osanikud annavad ettevõttele laenu. „Hakkasime koos tööle, Siitanil olid head kontaktid ja temast oli palju kasu,“ kiidab Smuško praegugi.

Siis ilmus välja Rosimannus. „Siitan rääkis, et tal on üks tuttav, väga väljapaistev inimene, kellel on palju sidemeid ning ta saab meid rahaliselt aidata. Kas sa tead, kes ta naine on, küsis ta veel minult? Ütlesin, et ei tea. Keskkonnaminister, sõnas Siitan. Meil oligi seda just vaja, sest meie ühe uue kütuselisandi äri oligi seotud keskkonnaga ehk heitmete vähendamise uuringutega,“ meenutab Smuško.

Mäletatavasti sai 2011. aasta kevadel Keit Pentusest paljudele üllatuslikult keskkonnaminister. Samal ajal jättis Rosimannus riigikogu liikme töö ja asus juhtima reformierakondlastega seotud Kodanikuhariduse SAd. Selle kõrvalt jäi tal aega äriga tegelemiseks.

2011. aasta sügisel asutas Siitani ja Smuško ettevõte Soroty tütarfirma OÜ Wonderfuel PRO, mis pidi hakkama müüma uut Golden West Lubricantsis nanotehnoloogia baasil välja töötatud kütuselisandit – põlemise katalüsaatorit Prolog Combustion Catalyst 3500 (CC-3500). Eelnevalt tuli aga tellida lisandi uuringud ning teha katsetused. Väikese osaluse OÜs Wonderfuel PRO omandas ka Rosimannuse OÜ Happy Hydrocarbons.

2012. aasta kevadel tuli Rosimannuse firma ka OÜsse Soroty, omandades pool Siitanile kuulunud osast.

Arve maksis Alexela Oil

Kuid juba hakkasid Rosimannuse-Siitani ja Smuško vahele pinged tekkima. „Nad tahtsid, et ma annaks osa enda omandusest Sorotys neile, et nad saaksid firmas enamusosaluse. Loomulikult ma keeldusin,“ räägib Smuško.

Sama aasta mais saatsid ameeriklased Soroty kaubatellimusele ettemaksuarve summas 94 000 USA dollarit. Smuško sõnul lubas Rosimannus selleks Sorotyle raha leida. Kuid augustis maksis arve eest kütuseärimehe Heiti Hääle ning tollal ka transiidiärimehe Oleg Ossinovski firmade osalusega Alexela Oil.

Miks ja millistel tingimustel Alexela Oil selle arve toona kinni maksis, seda Smuško ei tea, sest sellega tegelesid Siitan ja Rosimannus. „Mulle öeldi, et seal on Rosimannuse sõber. Sorotyl ei olnud aga Alexela Oiliga selle arve tasumiseks mingeid kokkuleppeid,“ lisab ta.

Alexela Oili juhatuse liige Ain Kuusik ütleb toonase makse kohta, et ettevõte ostis 2012. aastal testpartii kütuselisandeid ning kogu kaup müüdi edasi Eesti turule ning hiljem ei ole nad seda kaupa ostnud.

Millegipärast oli aga pärast arve tasumist ameeriklaste saadetud dokumentides maksjaks märgitud 2011. aasta detsembris Hongkongis registreeritud Innomed International Ltd. Sellest firmast ei tea Smuško rohkem, kui et see nimi käib arvel läbi.

„Kui kaup jõudis Tallinna, siis Rosimannus ütles, et see läheb tema lattu, kuna tema muretses raha ja tema hakkab ka toodet müüma. Seejärel sõlmiski ta Sorotyst mööda minnes minu toodud Venemaa ja Valgevene tellijatega lepingud Happy Hydrocarbonsi nimel. Saadud raha läks tema firmasse ning Sorotysse ei tulnudki midagi,“ meenutab Smuško.

Ülikasumlik tehing

Ettevõtete majandusaasta aruandeid kõrvutades on näha, et kui Soroty müügitulu kukkus 2012. aasta 15 650-lt eurolt 2013. aastal 4209-le eurole, siis Happy Hydrocarbons kasvatas 2012. aastal 31 000 euro suuruse müügitulu järgmisel aastal 153 536euroseks. Puhaskasumit teenis Rosimannuse firma 2013. aastal 70 000 eurot.

Küsimustele, kelle ettepanekul ja miks Alexela Oil tasus ettemaksuarve ning kas ja kuidas on Alexela Oil seotud Innomed Internationali ja Happy Hydrocarbonsiga, Alexela Oili juht Kuusik sisulist vastust ei anna. Ta kirjutab napilt, et 2012. aastal tundis ettevõte huvi uue kütuselisandi vastu sooviga seda müüa ja lisandina kasutada. „Alexela (ka kõik suuremad jaemüüjad) kasutab oma kütustes lisandeid, täna on selleks Clean System 3,“ lisab Kuusik.

Äripartnerid võitlesid omavahel Tallinki lepingu pärast.

OÜ Wonderfuel PRO tarnis Tallinki reisilaevale Romantika esialgsete katsetuste tegemiseks põlemise katalüsaatorit Prolong CC 3500. Tegemist on nanotehnoloogial põhineva kütuselisandiga, mis pidi aitama täita 2015. aastal laevanduses kehtima hakkavaid rangeid väävlidirektiivi nõudeid. Kütuselisandid parandavad kütuste põlemisprotsessi ning vähendavad kütusekulu ja kahjulikku mõju keskkonnale. Tallink on väga suur firma ning selle laevadele lisandi tarnimine oleks tähendanud väga magusat äri.

Wonderfuel PRO osanike vahel tekkinud arusaamatuste tõttu püüdsid Rosimannus ja Siitan Smuško kõrvale lükata ja saada lisandi CC 3500 edasimüügiõigust enda uuele ettevõttele WF Oil & Logistics. Smuško ei jäänud seda kõrvalt vaatama ja võitles esindusõiguse enda asutatud ettevõttele Long Service Life OÜ.

Kui Tallink otsustas kütuselisandite katsetustega Romantikal jätkata, valiti partneriks aga Rosimannuse Happy Hydrocarbons, kes vahendas juba teise USA tootja Pro One'i tooteid.

Siitan: see on nii nõme värk

Smuškol on ette näidata Tallinki 112 000 euro suurune tellimus Rosimannuse firmale, milles on kütuselisandi nimetuseks märgitud Prolong CC 3500. Et seda lisandit toodab Smuško kinnitusel ainult Golden West Lubricants, siis olevat Rosimannus ja Siitan Tallinki petnud, müües börsifirmale vale nime all hoopis enda toodet. Tallink ostis neilt seda kütuselisandit kaks korda kokku 224 000 euro eest.

„See on täiesti rumal jutt. Vastupidi, Smuško ise üritas pärast Tallinkis sorkida ja sealt saadeti ta kohe puu taha kõigi nende asjadega. Ma ütlen, et see on nii nõme värk,“ lükkab Siitan telefonis Tallinki petmise jutu tagasi. Kirjalikult saadetud küsimustele Siitan enam ei vasta.

Igatahes juhtis Smuško 2014. aasta suvel oma kirjas tollasele Tallinki juhatuse esimehele Enn Pandile neile asjadele tähelepanu. Seepeale olevat Smuškole teadaolevalt katsetused peatatud.

Tallink Grupi kommunikatsioonijuhi Luulea Lääne sõnul katsetati reisilaeval Romantika kütuselisandeid, kuid kuna tulemused ei vastanud ühegi toote puhul ootustele, siis nende kasutamisega ettevõtte laevastikus ei jätkatud. „Erinevus kütuselisandi tellimuses esinenud lisandinimes tekkis seoses sellega, et tellimus esitati eelmise tellimuse põhjal. Üsna peagi saime info muudatuste kohta pakkumises ning koostööd jätkati juba selle alusel,“ kinnitab Lääne.

Rosimannus jätab talle korduvalt saadetud küsimustele vastamata.

Korduvalt Rain Rosimannusele saadetud küsimused, millele vastuseid ei tulnud:

03.08.2012. a tasus Alexela Oil 94 051,16 USD suuruse makse USA keemiatööstusettevõtte Golden West Lubricants, INC kauba eest. Kauba tellimuse tegi OÜ Soroty. Smuško sõnul ei olnud Sorotyl ja Alexela Oilil selleks mingeid kokkuleppeid, kuid raha arve tasumiseks olite Teie lubanud organiseerida. Kui kaup Tallinna saabus, siis ei müünud seda Soroty, vaid Teile kuuluv Happy Hydrocarbons.

- Kuidas selgitate Alexela Oili makset ning miks müüs kauba Soroty asemel Happy Hydrocarbons?

Smuško kinnitusel olete Teie ja Erki Siitan petnud Tallinki, müües kokku 224 000 euro eest põlemise katalüsaatori Prolong CC 3500 nime all hoopis teise tootja, Pro One INC sarnast, aga kindlasti mitte samasugust toodet. Eelnevalt katsetati reisiparvlaeval Romantika Golden West Lubricants INC toodetavat CC 3500. Kuna nimetatud toodet esindas 2013. a Smuško osalusega ettevõte Long Life Service, siis ei saanud Happy Hydrocarbons mitte kuidagi CC 3500 Tallinkile müüa. Ometigi on näiteks 30.04.2014. a pärineval Tallinki poolt Happy Hydrocarbonsile esitatud ostutellimusel märgitud kaubaks Prolong CC 3500.

- Kuidas Teil õnnestus Tallinkiga jätkata Romantikal katsetusi Pro One'i tootega, kui eelnevad esialgsed katsetused baseerusid CC 3500-l?

- Kas viisite katsetused lõpuni?

- Kuidas ja miks Te Smuškoga koos äri ajama hakkasite? Miks teie omavahelised suhted halvenesid?

- Kuidas kommenteerite Smuško sõnu, et Teie ja Erki Siitan võtsite temalt firma (OÜ Soroty – kes jäi ilma kaubast, mille müüsite Happy Hydrocarbonsi kaudu) ning teema (CC 3500 müük Tallinkile)?

Sarnased küsimused sai kirjalikult ka Erki Siitan, kes jättis samuti neile vastamata. Küll rääkis ta eelnevalt mõne lause telefoni teel.

Rosimannus ja Siitan jäid võlgu Leedus 

Hiljuti kirjutas Äripäev, kuidas Rain Rosimannuse ja Erki Siitani meditsiinitehnika ettevõte Dokto Baltic OÜ jäi Leedu partnerile võlgu üle 100 000 euro ning kuigi aastaid jagati leedukatele lubadusi, jäeti võlg lõpuks maha tuntud firmadematjale.

Eelmise aasta oktoobris kirjutas Äripäev, et reformikate ja sotside tunamullustel koalitsiooniläbirääkimistel Reformierakonna esindajana tähtsalt kohal istunud Rain Rosimannuse äripartnerid eesotsas Richard Tomingasega on toona kokku lepitud seadusemuudatuste tulemusena edendamas väga tulusat kütuseäri.

Mehed on avastanud viisi, kuidas segada diislikütust lisanditega niimoodi, et saadud kütuse aktsiis sulab võluväel lausa kümneid kordi väiksemaks, kuigi kütus ise on omadustelt ligilähedane oma põhikomponendile diislikütusele. Riigil jääb aga ainuüksi mõne kuuga nende ja ka teiste sama nippi kasutavate kavalpeadest kütuseärimeeste trikitamise tõttu saamata miljoneid eurosid aktsiisitulu.

Eelmise aasta juulis asutasid Rain Rosimannuse osalusega Happy Hydrocarbons OÜ ja Richard Tomingasele, Kristjan Oleile ning Sven Viidasele kuuluv Novutech OÜ ettevõtte Novus Greenoil OÜ. Rosimannuse firmast sai vastloodud kütuseettevõttes väikeosanik 10 protsendiga. Novus Greenoil pidi hakkama tootma keskkonnasõbralikke emulgeeritud kütuseid, mida juba testiti Tallinki laeval. Tallink oligi Tomingase sõnul tema ja Rosimannuse ühise äri alguspunkt, kuna Rosimannus olevat varem Tallinkile Happy Hydrocarbonsiga maaletoodud kütuselisandeid müünud. Et ka Tomingasel ja tema partneritel oli sihikul Tallink kui potentsiaalne suurklient, pandi seljad kokku.

Pärast artikli ilmumist teatas Rosimannus, et lahkub Novus Greenoili osanike ringist, kuna koostööks alust ei ole.

 

Veebruaris 2013 kirjutas Äripäev, et aasta varem EAS-ilt 610 000 eurot kompaktparkimislahenduste arendamiseks toetust saanud 4000eurose osakapitaliga firma SPOT Parking esitas pankrotiavalduse. Üks ettevõtte osanikest oli Erki Siitan. EASi tollane juhatuse liige Krõõt Kilvet pidi nentima, et nad valmistavad ette otsust juba välja makstud ligi 300 000 euro tagasinõudmiseks. Sama aasta suvel aga selgus, et EAS hagi õigeks ajaks kohtusse ei esitanudki ning toetust polnud enam võimalik tagasi nõuda.