Tallinna kauneima merevaatega söögikoht

Iirlaste kaitsepühaku Patricku nimega pubikett on end Tallinnas kenasti sisse seadnud. Üks St. Patrick's pesitseb vanalinnas 15. sajandist pärit hoone keldris, teine ühes linna suuremas kaubanduskeskuses, kolmas linnaservas. Neljas, see kauneim ja kavalaim, on end sisse seadnud Pirita rannahoones. Paar restorani on selles kaunis kohas ennegi üritanud tegutseda, aga edutult. Ju on rahvalik pubi ainus, kes suudab natukenegi avalikku elu tuua rannahoonesse, mis erastamise keerdkäikudes on büroohooneks ja korterelamuks muutunud. St. Patrick'si pubil läheb seal igatahes juba kolmas aasta.

Poolt parkimisplatsi valvavad tõkkepuud ja eravalduse sildid. Auto parkimisega muret pole, platsil on ruumi küllalt. Aga parklast majani jalgteed õieti ei lähegi, parkla servast viib majani kitsuke rada. Oled kutsumata külaline, teatab ka seal eramaa silt. Mis sest, et sama tee viib ka avalikku Pirita randa. Meie Eestis oleme ära hellitatud mereäärsete päikeseloojangutega ega teadvustagi, et paljude jaoks on see enneolematu looduse vaatemäng, mida sõidetakse imetlema teab kui kaugelt. Pubi pakub parimat, mida selles vallas saab. Olgu ilm külm või soe, lihavaagna ja õllekannu taga on ühtviisi mõnus nii päikest kui ka tormi nautida.

Pubi nagu pubi ikka

Menüü on ürgpubilikult lihtne, kõrgema kokakunsti püüdmine pole St. Patrick'si pubidesse veel jõudnud. Ikka need juustupallid ja küüslauguleivad, pitad ja wrapid, koorene lõhesupp ja seljanka, šnitsel ja piprasteik. Lastemenüü püsib viinerite ja friikartulite juures. Erilist stabiilsust praegusel tormleval õlleajastul näitab üles ka joogikaart, mille kokkupaneku põhiprintsiibiks tundub olevat üllatustest hoidumine.

Grillroad serveeriti kõik ühtemoodi: hiiglaslik salatileht roale mahtu lisamas, nuga otsapidi lihatükki torgatud. Mulle tundus, et ambitsioonikas serveering kutsub hoogsale õgimisele nagu "Viimses reliikvias". Lauakaaslane arvas, et mängitakse mereteemaga: salatileht kui puri, nuga kui laevamast. Aga grillitud sealiha oleks küll võinud parem olla – juba aastaid pole taldrikule nii hammastele allumatut liha sattunud kui Pirita St. Patricks'i pakutu. Linna parim vaade ei käi kuidagi linna vintskeima lihaga kokku. Lammas seevastu oli päris pehmekene, nii et kokk grillida oskab küll.

Kui vintske siga ja natuke liiga ambitsioonikas serveerimisviis välja arvata, oli muu nagu pubis ajast aega ikka on olnud. Rammusad Dublini kartulikoored kutsusid enda kõrvale tummist tumedat Dublini õlut rüüpama, Caesari salat oli nagu päris ja rabarberi-õunakook krõbe ning magus. Teenindus ei peenutsenud, kuid oli nobe: ettekandja viis noa laualt ära ammu enne, kui salatisöömisega valmis saime. Nojah, ei pea mitu korda käima, pealegi lebaski see parajasti jõude.