Jaga lugu:

E-residentide maksustamisest – puust ja punaseks

Erns & Young Baltics ASi partner Ranno Tingas.  Foto: Andras Kralla

E-residentide maksustamine võib tuua peavalu nii neile endile kui ka Eesti maksuametile, ent annab võimaluse Eesti äriühingutele pakkuda tugiteenuseid ja seeläbi Eesti majandusse rohkem raha ringlema panna.

„Ma purustan ilmselt paljude arusaama, aga see, et me hakkame e-residentidelt maksu korjama, minu visiooniga kokku ei lähe. Maksud tuleb maksta seal, kus loodi väärtus,“ rääkis majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka e-residentsuse konverentsil. Ta lisas, et pigem hakkavad e-residendid kasutama Eesti äriühingute pakutavaid teenuseid, näiteks raamatupidamisteenust.

Ernst & Young Baltics ASi partner Ranno Tingas nentis, et eks iga uue süsteemiga kaasneb risk, et midagi võib valesti minna. Tingas soovitab riigil välja töötada hea kasutusjuhendi e-residendile, et maksudega toime tulla. „Riik peab tähelepanu juhtima, et sul on e-residentsus ja pead ise järele vaatama, millised maksuaspektid võivad järgneda, lähtudes, mis riigis sa oled ja kuidas sa tegutsed,“ selgitas ta. Töö tegemine maksustatakse seal, kus on töö tegemise koht. Dividendide puhul tulumaksu kinnipidamisest mitteresidentidele Eestis ei ole.

Kui e-resident teeb äriühingu ja hakkab tooteid üle Euroopa müüma, siis peab ta arvestama, millised on igas riigis käibemaksu piirmäärad. Ta peab ise teadma, mis riigis ja kui palju tuleb käibemaksu maksta. Mõnel juhul maksab ostja käibemaksu, ka sellega tuleb arvestada.

„Eesti riik ei saa võtta maksunõustaja rolli, ent peab juhtima tähelepanu, et e-resident peab kõik need asjad selgeks tegema, kasutama pädevaid isikuid ja hoolitsema selle eest, et ta ei rikuks oma koduriigi seadusi, ega ka Eesti riigi seadusi,“ selgitas Tingas.

E-resident pole maksuresident

Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika nõunik Helen Pahapill rõhutas, et segamini ei tohiks ajada e-residentsust ja maksuresidentsust.

E-residentsus on inimese digitaalne side riigiga, millest on võimalik loobuda. Maksuresidentsus on isiku füüsiline side riigiga ja sellest loobumine ei ole nii kerge. Maksuresidentsus tekib seal, kus isik reaalselt elab. Kui Aga teise riigi resident viibib Eestis kauem kui 183 päeva  siis muutub ta Eesti residendiks. Kõik juriidilised isikud, mis on Eestis asutatud, on Eesti maksuresidendid.

 

Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika nõunik Helen Pahapill märkis, et viis, kuidas Eesti e-residentsust reklaamib, tekitab maksudega tegelevatel inimestel üsna kiiresti mõtte, et topeltresidentsus ei ole kaugel. Ta rõhutas, et topeltresidentsus ei ole e-residentsusega kaasnev probleem, vaid maksuõiguses üsna tavapärane.

Sellega võib Pahapilli sõnul kaasneda Eestile mainekahju, kuna üksjagu OECD riike on konservatiivse maksusüsteemiga. Eesti on nende jaoks tema sõnul see tegelane laua taga, kes ei oska noa ja kahvliga süüa, vaid kasutab selleks kulpi. „E-residentsust oleme reklaaminud maksuinimesele jurisdiktsioonina kui keskkonda, kuhu saab luua tühjasid äriühinguid, kus tegevust ei toimu ja tulu ei teenita,“ nentis Pahapill. Küll aga võivad äriühingud osta teenust, nagu virtuaalkontor, ja esitada aruandeid riigiasutustele ehk äriühing võib Eestis teenuseid osta, aga maksustatavat väärtust loob ta väljaspool Eestit.

Sellega kaasneb Pahapilli sõnul aga riigile ka kulu. Kui siin tegutsevad teiste riikide residendid, siis Eesti on kohustatud nendele teistele riikidele edastama nende residentide tegevuse kohta infot ja see maksualane teabevahetus koormab meil eelkõige maksuhaldurit ja krediidiasutusi, kes peavad selle teabe kokku koguma. Lisaks tuleb vastata päringutele, mis teistest riikidest nende residentide kohta tulevad. Siiani on Eesti olnud infopäringutele vastav riik, mitte päringuid esitav riik, kuna Eestil lihtsalt ei jätku aega ega ressurssi päringuid ise esitada. Tuleb märkida, et e-residentide algne soovitud hulk on 10 miljonit, mis muudab andmevahetuse üsna tihedaks.

Alatu konkurentsieelis?

KPMG Balticsi maksuvaldkonna juht Joel Zernask tõi näite, kuidas juba praegu riigid alatut konkurentsieelist väldivad.

Iga riigi maksubaasi kaitseks on loodud mõiste “püsiv tegevuskoht”. Kui mina müün kukleid ja Marek minu kõrval müüb samasuguseid kukleid. Mina olen asutatud Eestis, maksan Eesti tulumaksu, aga tema on asutatud Maltal. Mõlemad teeme sama äri ja müüme samu kukleid, aga kui tema teeb seda Malta äriühingu kaudu ja mina teen seda Eesti äriühingu kaudu, siis minu maksukohustus on neli korda suurem. Et probleemi tasakaalustada, siis maksustatakse ka tema Maltal asuv äriühing Eesti maksureeglite järgi, sest siin on püsiv tegevuskoht.

IFA-Eesti juhatuse liige ja Attela vandeadvokaat ja partner Marek Herm ütles, et peale topeltresidentsusega võib kaasneda topeltaruandlus. Kui e-residendil on Eestis äriühing, siis maksudeklaratsioone ja maksulisasid ja aastaaruandeid tuleb tema sõnul olenemata teise riigi maksuresidendi staatusest hoolimata Eestis esitada. Samuti tekib juhatuse liikmel vastutus maksukohustuse täitmise eest. Üsna keeruline situatsioon võib tema sõnul aga tekkida juhul, kui e-residendi tegevus on Eestis kriminaalkorras karistatav, ent tema koduriigis pole sama asi karistatav. Herm tõi näiteks, et kui Eestis on teatud summas maksude maksmata jätmine kriminaalkuritegu, siis on riike, kus see nii ei ole. 

KPMG Balticsi maksuvaldkonna juht Joel Zernask märkis, et topeltresidentsuses ei maksaks näha probleemi, vaid eelist, mis annab väikseid võimalusi oma tegevust korraldada. „Ma ise näen e-residentsust suure võimalusena. Eestisse asutatakse äriühingud, mis tarbivad teenuseid, loodetavasti võtavad palgale ka töötajaid ja tekitavad sellega nii maksubaasi kui ka maksustatavat ettevõtlustulu. Ja kui jama on, tuleb maksunõustaja poole pöörduda,“ rääkis Zernask.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum