Kuidas end 10 korda võimsamana näidata?

Euroopas on 30 000 USA armee sõdurit, Hodges aga jätab oma tegevusega mulje, et neid on 300 000 nagu kümmekond aastat tagasi.

Selleks on erinevaid viise ja ükski neist pole valetamine või numbrite suuremaks puhumine. Näiteks lisab võimendust koostöö liitlaste ja rahvuskaardiga, aga ka noortele juhtidele vastutuse andmise ning nende edutamine. Viimane pole seejuures tunnustus tehtud töö eest, vaid rohkem rasket tööd, rääkis ta.

Edutamine on tema hinnangul potentsiaaliga inimese märkamine. "Selle preemiaks on rohkem rasket tööd, sest nad näitasid, et suudavad rohkem," selgitas Ben Hodges Pärnu juhtimiskonverentsil Äripäevale antud intervjuus (kogu konverentsi ettekandeid kajastava erilehe leiab siit). "Seega pole edutamine preemia."

Oma töös sõltub Hodges noortest, 26-27aastastest, kellelt eeldab enesekindlust, et nad suudaksid nii otsuseid ellu viia kui ka riigipeadega suhelda ning neile oma tegevuse eesmärkidest rääkida. Kuidas nad selleks ette valmistada? "Osa on sõjaväeakadeemia ja ohvitseriõppe haridusel, osa aga isiklikud valikud," rääkis ta. "Hea juhi esmatunnus on tahe võtta vastutust."

Kuigi läbikukkumine pole seejuures lubatud, vigu siiski esineb ning neist õpitakse. "Noortel inimestel on suur surve peal ja neil pole kunagi piisavalt vahendeid või infot. Samas peavad nad olema edukad," kõneles ta. Kujutan ette, et nii äris, koolis ja mujal on samad ootused. Neil lubatakse vigu teha ja neist õppida. Minu ootus on, et nad julgevad riske võtta, olla loovad ning improviseerida."

Küsimustele vastab Ben Hodges.

Rääkisite oma ettekandes, et Euroopa riikidel on erinevad ootused ühe eesmärgi ehk turvalisuse tagamiseks. Sama võib olla inimestel, kes ühes organisatsioonis töötavad. Kuidas eri ootustega ühte eesmärki täitma panna?Igaüks peab tundma, milline on tema panus eesmärgi saavutamisel. Kui tegemist on puhtalt suunaga ja peale surutuga, siis see ei tööta.

Selle asemel, et visiooni sõnades või eesmärki välja öelda, peab leidma viisi, et igaüks tunneks oma väärtust ja rolli ning panustaks edusse. Tõsi, seda on lihtsam öelda kui teha. Mõnikord, eriti sõjaväes, on vaja ka käsuliini - järgne mulle ja tee nii nagu ma ütlen. Enamuse ajast aga on meeskonnale orienteeritud suhtumine, kus igaüks peab teadma enda rolli.

Minu töö on selgitada, teen seda kogu aeg. Peab nii öelda üle suhtlema.

Mida see tähendab?Pead kogu aeg oma sõnumit kordama.

Mitu korda?Ei tohigi lõpetada. Tulin äsja näiteks Bulgaariast ja seal osalesid õppusel sõdurid Ameerikast. Me polnud varem kohtunud, kuid mina sõltusin nendest. Nii kogusin nad kokku, selgitasin neile, miks nad seal on ja et nende tegevusel on strateegiline tulemus. Tegin sama väikese grupi sõduritega Soomes või Rumeenias. Peab pidevalt end kordama, sest müra on palju ja info pole kunagi täiuslik. Samuti võib keegi lähikonnas kahelda, miks me midagi teeme ning siis peab boss sekkuma ja selgitama.

Aga alati selgitamine ei aita.See on hea märkus. Aga, kui sa oled osa organisatsioonist ja sulle näiteks ei meeldi miski konkreetne otsus või suund, aga oled lojaalne organisatsioonile, siis leiad viisi asjade tööle panemiseks.Ega mulle meeldi armees ka iga tehtav asi, aga hindan seda, mille eest seisame. Nii tagangi selle, et eesmärgid saaks täidetud.

Kasutasite sõna "strateegia", mis võib tunduda suur ja kauge. Kuidas see üksikisikule, igale töötajale arusaadavaks muuta?Osa sellest on turundus või pakendamine. Nagu ka äris, kus näiteks brändid kannavad teatud väärtusi ja vastavad teatud ootustele.

Võtame näiteks USA armee moto, milleks on Army Strong ehk tugev armee. Kuna me oleme Ameerika sõjavägi Euroopas, siis meie tegevuse tulemusel aitame kaasa Euroopa tugevdamisele. Nii sündis selle pealt Army Strong - Strong Europe (Tugev armee, tugev Euroopa). Sellel on suurem tähendus, see ei tähenda vaid tugevat sõjaväge Euroopas, vaid esindab meie panust turvalisusesse. Ma ei vastuta kogu siinse turvalisuse eest, kuid panustan sellesse.

Lisaks pean ma tekitama tunde, et 30 000 sõjaväelase asemel on meid Euroopas 300 000 (tähendab koostööd Euroopa riikidega ning nende sõjaväeressursside kasutamist - toim) ja ka seda teatakse ning mõistetakse Ameerikas.

Valisin selle seadmeks suhtlemaks suure sõjaväega. Ma ei hakka kaebama, et mul pole piisavalt vahendeid. Sõltun oma eesmärgi ellu viimisel noortest, liitlastest, rahvuskaardist ja reservväelastest. Kuni sõjavägi mulle need tagab, saan mulle pandud ülesanded ellu viia. Kui keegi neist aga ära kaob, siis mitte.Iga armee seersant või Pentagoni töötaja teab seda. Ma ei kurda pelgalt, et mul pole piisavalt inimesi, vaid püüan puudujääkidele lahenduse leida. Muidugi ei õnnestu see alati ja ma eksin.

Kas on oluline eksida?Jah, kuid veel olulisem on tagada see, et eksijal on võimalus oma veast nii-öelda taastuda ehk õppida. Ka mina eksin, kuid mulle antakse teine võimalus. Teine variant on, et vea pärast tambitakse inimene mutta, aga siis ei võeta enam ka riske. See ei aita kedagi.

Kuidas aidata vigadest taastuda?Esiteks räägin suuremas ringis ja siis näost-näkku. Minu juurde tulevad tihti komandörid ja ütlevad, et keerasid selle või teise tuksi. Hästi, sa oskad selle korda teha, on minu vastus neile. Püüan olla eeskujuks ehk võtan nende kaitsemiseks vajadusel tule enda peale. See annab neile signaali, et ma olen nende jaoks olemas, ei ohverda neid. Muidugi ma vahel ka vihastun, sest olen inimene, ja lähen näiteks enne esinemist närvi.

Kuidas te nende tunnetega tegelete?Kuna ma olen tark ja kogenum, oskan oodata. Tean, et see möödub.Sõjavägi töötab kriisiolukorras, kogu aeg on midagi puudu, peab surve all otsustama ja esineb ärevust. Kuidas neis tingimustes häid otsuseid teha?

Mina sõltun enda ümber olevatest inimestest ja püüan kultiveerida avatud suhtlemise kultuuri. Meeskonna liikmed peavad teadma, et isegi kui ma vihastun ja karjun, peavad nad mulle teatud asju rääkima, näiteks kui midagi läks nihu. Räägin neile, et on aegu, kus ma pole rõõmus ning nad peavad neiks perioodideks omale paksema naha kasvatama.

Pärast nii palju aastaid saad aru, et kõike ei saa parandada. Siis ma ka ei muretse selle pärast

USA merejalaväelased kasutavad näiteks mediteerimist enda maha rahustamiseks ja paremate otsuste tegemiseks. Kuidas teiega?Mina sellega ei tegele, küll olen seda meelt, et suure vastutuskoormaga inimesed peaksid tegema viite asja. Pead puhkama, mõtlema, liikuma, lugema ja mõtteid töölt eemale viima. Varem ma ei pööranud näiteks unele suurt tähelepanu ja arvasin, et 4-5 tunnist piisab. See on rumalus. Täna püüan vähemalt 6 tundi und saada. Suitsetan sigareid ja igal õhtul teen pika jalutuskäigu, loen samme.

Kui suur eesmärk on - 10 000 päevas?15 000, igal päeval see ei õnnestu. Kindlasti loen igal päeval midagi, mis võib, aga ei pruugi erialane kirjandus olla.

Miks on lugemine oluline?See aitab mul loovam olla, paneb mõtlema asjadest, millele ma muidu ei mõtleks. Samuti tuleb lihtsalt mõelda.

Ütlesite oma ettekandes, et osad oma tiimi liikmed valite eriti hoolega. Mille järgi neid valite?Otsin energiat, tööeetikat, samuti huumorimeelt. Kes iganes on minuga koos, peab sellega toime tulema ning saama aru, millal olen vihane või mitte. Tähtsam on aga, et inimene näeks ja saaks aru suurest pildist. Mul pole aega pidevalt selgitada ja lisaks mulle ei meeldi kõike kontrollima.

Mis see suur pilt on?Mis iganes tasemel. Et inimene saaks aru, mis meie ümber toimub. Näiteks täna siia konverentsile tulles - me ei saa siia sisse marssida nagu mõnda sõjaväeasutusse, sest oleme siin ainsad vormis olevad isikud. Noor sõdur ei pruugi sellele hoobilt mõelda, kuidas tema käitumine mõjub ja ta peab kohanema.Suuremalt vaadates peavad mu nõuandjaid näiteks teadma, mis on poliitiline olukord, teemad või ka kriisid neis paikades, kuhu ma esinema lähen. Samuti otsin inimesi, kel on potentsiaal tulevikuks.

Kuidas teate, et seda inimeses on?See on osa mu tööst. Vaatan, kas ta teeb mõistlikke otsuseid, et ta on aus ning suudab ka suhelda. Tal võivad olla head mõtted ja ideed, aga kui neid avalikkusele esitada ei oska, on neist vähe abi.

Kuna start määrab lõpptulemuse, siis mida teete hommikul esimese ja õhtul viimase asjana? Kontrollin nutitelefoni. Pärast seda lähen kohvi otsima ja püüan ka end liigutada. Ehkki olen hommikuinimene, ärkan 4-5 kandis, ei korralda ma koosolekuid enne kella 9. Mulle meeldib kohvi juua, lugeda ja häälestuda.

Samuti arvestan kolleegidega, kui ma tuleksin kontorisse kell 7, siis nad peaksid kohal olema juba kell 6. Nii pole neil võimalik trenni teha või perega koos olla. Ma ei jää hilja peale, vihkan seda. Üldiselt lahkun kell 18. Välja arvatud siis, kui oleme sõidus, mida oleme 80% ajast.