Asutused rikuvad massiliselt hankereegleid

Rahandusministeeriumi mullu tehtud järelevalve näitas, et 77% ehk 13 asutusest 10 jättis kaks aastat tagasi lihthanke või hankemenetluse tegemata. Aasta enne seda oli rikkujaid lausa üle 80%. Üks, keda ministeerium manitseb, on Maaülikool. Viimane näeb olukorda täiesti teise nurga alt.

„Rahandusministeerium lööb summad kokku - mis siis, et asjad on läinud eri instituutidesse erinevatel eesmärkidel. Ülikool ei taha seadust rikkuda, aga on väga keeruline kontrollida, kes mida tellib,“ kirjeldas ülikooli riigihangete talituse juht Kärt Kirsimägi olukorda hankija pilgu läbi.

Kas riik võiks midagi muuta? „Hinnata saaks asju mõistlikumalt. Praegu käib see robustselt. Võetakse eelarvemaht, liidetakse kokku ühele või teisele ettevõtjale makstud summad ja põhimõtteliselt see ongi üks hange,“ ütles ta.

Piirist üle

Eesti Teedele on kohalikke materjale ostes kõige rohkem probleeme tekitanud rahvusvahelise hanke piirmäärade ületamine. Firma juhatuse esimees Andres Agukas rääkis, et audiitori meelest oleksid nad pidanud asfaltbetooni ostma ühe hankega, aga Eesti Teed käitus teisiti ja seda oma põhjustel.

Ettevõte arvestas näiteks pikkade vahemaadega ja et eri piirkondades on erinevad tootjad. „Üheks hankeks koondatud hanke oleks pidanud nii või teisiti hanke sees osadeks jaotama,“ nentis Agukas. „Kõik osapooled saavad aru, et kuuma asfaltbetooni ei ole võimalik eksportida suurte vahemaade tagant.“

Kärt Kirsimäe arvates taipasid hankijad alles hiljuti, et nemad ja ministeerium näevad erinevalt, millised ostud tuleb kokku lüüa. „Seni lähtusime, et iga üksik reis on reis. Kui täna reisin Riiga ja homme Washingtoni, siis kas see on ühe eesmärgi saavutamiseks või ei? Ülikool ei teadnud, mida peab kokku liitma,“ ütles Kirsimägi.

Kirsimäe rõhutas veel ühte muret. Kui varem võisid teadurid kemikaale tellida otse tootjalt, näiteks Saksamaalt, siis enam ei ole see lubatud. „Saksa tootja ei tule meie riigihankele pakkumist esitama, nende jaoks oleme liiga väikesed tegijad,“ lisas Kirsimäe.

Vahendajatelt tellimine on aga kulukam, peale selle tekib veidraid olukordi. „Meil on 20 raamlepingu partnerit, kellest viis võttis kätte ja esitas sama kemikaali ja koguse kohta ainsale tootjale maailmas päringuid. Suutsime tootja tigedaks ajada. Lõppkokkuvõttes koormame väga kaugele välja,“ rääkis Kirsimäe. „Mõnel juhul on ülereguleerimine. Meil ei ole ju võimalik tellida aastast kemikaalimahtu ette. Me ei tea, millal mida vaja on ja kemikaalid ei seisa nii kaua. Saan aru, et hoolas hankija peab planeerima, aga alati ei ole see võimalik.“

Muudatus süsteemis

Pärast ministeeriumi kriitilist hinnangut läks maaülikool üle raamlepingutele. „Liidame aastase reisimahu kokku. Vajadusel sõlmitakse raamlepingu alusel hankeleping,“ kirjeldas Kirsimägi, tõdedes, et see on elu keerulisemaks ajanud. „Teadurid on üsna kurjad. On ju teada, et igasugune riigihange teeb teenuse või asja vähemalt 20 protsenti kallimaks. Ka bürokraatiat on juurde tulnud, aga põhiprobleem on, et kallim on.“

Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnajuhataja asetäitja Kati Orgmets vaidleb vastu.

„Säästlikkus ei saa olla eesmärk omaette,“ ütles ta, märkides, et hanke korraldamine tagab konkurentsi ja läbipaistvuse.

Hankeid jagatakse osadeks, sest hankijad sageli ei tea, et samaliigiliste asjade, teenuste ja ehitustööde tellimiseks võib küll korraldada mitu erinevat hanget, aga menetlusliiki valides tuleb erinevate hangete summeeritud maksumust arvestada. „Samuti mängib rolli asutusesisene kommunikatsioon, et üks käsi teaks, mida teine käsi parasjagu teeb,“ sõnas Orgmets.