Piimatootmisele pannakse piir ette

Siis aga tuli uus hoop – augustis 2014 kehtestas Venemaa president Vladimir Putin (vastu)sanktsioonid, millega pani embargo alla Euroopa toiduainete impordi. Just see asjaolu sai otsustavaks piimatootjaid tabanud krahhis: rikas Vene turg keerati lukku ja suuri piimakoguseid polnud enam kuskile panna.

„Selles mõttes on piimatootjatel keerulisem kui näiteks sealihatootjatel – viimast saab külmutada. Lehma aga peab ülal pidama ja talle ei saa öelda: tead, kullake, me ei lüpsa sind täna, sest meil pole turgu. Piimaga tuleb midagi kohe teha,“ selgitab Potisepp.

Üks piima realiseerimise võimalusi on säilitada see pulbrina, kuid ka see turg on juba küllastunud. Piimapulbri hind on madal ja Potisepa sõnul pole ilmselt ka selles tootmises kvoodid mägede taga.

Eesti endiselt ebavõrdses seisus

„Probleemid oleksid meil praegu ka ilma Vene embargota, kuid siiski oleks olukord kümme korda kergem. Eriti on see mõjutanud just Eesti tootjaid: meie piim ja juust läksid Vene turul väga hästi. Venemaalastel on hea „maitsemälu“, nad mäletavad nõukogude ajast, kui head on meie tootjad. Seepärast saime me neile müüa ka päris hea hinnaga,“ rääkis Potisepp.

Eesti piimatootjate olukord erineb Potisepa sõnul selle poolest, et meie farmerid saavad 2-3 korda väiksemat riigiabi kui nende kolleegid Soomes või Poolas. See aga tähendab, et meie toodangul on märksa kõrgem omahind. „Maailmaturul ei küsi keegi, kui palju teil omahind on. Keegi ei süvene ega ütle, et teil on nii väike maa ja nii rasked tingimused – ostan parem teilt. Inimesed valivad kaupa hinna järgi,“ rõhutas Potisepp.