Jah, olen selles täiesti veendunud. Raul Kirjanen (Graanul Investi omanik – toim) ütles ettekandes, et tema jaoks on 2017. aasta juba tehtud. Ma ütlen, et ka majanduse jaoks on 2017 juba tehtud.

Kui keegi käsiks mul mingisuguse ettepaneku teha, siis minu meelest oleks täna vaja äriplaani 2050, kui sinnamaani ei küüni, siis äriplaan 2020, äriplaan 2030. Tänases maailmas jääb üks aasta kitsaks. Samas me ei näe keegi ette äkilisi muutusi, need võivad ikka tulla. Aga vaade peaks olema pikem.

Mina suhtun sellesse nii, et see on lollus. Iseenesest muidugi see on käibetõde. Praeguses Ameerika presidendivalimiste kampaanias Hillary Clinton versus Donald Trump on nad ainult ühes asjas ühel meelel, see on see, et põhirõhk tuleks panna lihtsa infrastruktuuri rajamisele.

Tuleks teha kiirtee, teha korda koolid, lasteaiad. Ma nägin majandusministrit põlevil silmil rääkimas sellest, kuidas ülikiire interneti trassi on ehitatud 6800 kilomeetrit ja jäänud on veel 4400 kilomeetrit. Ja siis on terve Eesti on täis ülikiiret internetti. Aga tavalist teed, kas või Tallinnast Pärnusse – seda on ikka ka vaja. Minister peaks kaalukausile panema, kuhu investeerida, ta on selle IT koha pealt üle mõelnud.

Praegu on popp öelda, et me peame investeerima ajudesse, mitte asfalti. Ei, praegu tuleks just vastupidi teha, tuleks investeerida asfalti.

Meil on juba ammu ülimalt keeruliseks arendatud virtuaalne ühiskond ja inimesed ei jõua sellele järele. Selline tunne on, et nad ei mõtle oma peaga. Selle, mida ajaleht eile kirjutas, lasevad nad veel ilusamate lausetega üle. Seda ma näen riikliku mõtlemise probleemina.

Ausalt öeldes mind mõneski mõttes üllatasid positiivselt kaks avaliku sektori esinejat: oma tuntud headuses Eesti Panga president Ardo Hansson ja seekord oli päris hea ka majandusminister Kristen Michal.

Ma kartsin, et kuulen eriti majandusministeeriumi poole pealt samasugust oigamist, nagu tuleb rahandusministeeriumist ja minister Sven Sesterilt: prognoosi on vaja korrigeerida allapoole, kõik läheb alla, kõik lähevad ära, kõik väheneb ja kaob. Aga hoopis olid ilusti graafiku otsad üles joonistatud, mina paneks sinna plussmärgi.

Kahjuks seekord ei olnud maailmakuulsat tuumesinejat, nagu on olnud Björn Wahlroos, Cityconi juht Marcel Kokkeel oli eelmisel aastal. Sellest oli puudu. Raul Kirjanen oli väga hea ja ületas ootusi, eriti oma lihtsuse ja konkreetsusega.