Tõenäoliselt tähendab see seda, et Nordea ei soovi oma töötajatega enne pankade ühinemist kokkuleppele jõuda. Millest on kahju, kuna Nordea töötajate mure enda ja oma perekondade toimetuleku pärast vajab lahendamist.
Mis saab nüüd edasi?
See on töötajate ja nende esindajate otsustada. On ilmne, et positiivne areng see ei ole ning töötajate ja tööandja dialoogile kasuks ei tule.
Kuidas kommenteerite väidet, et „EFL on oma nõudmiste esitamisel püüdnud jõuliselt ära kasutada fakti, et pank on ühinemisprotsessis, esitades alles loodavale pangale nõudmisi, mis on turutingimustest kordades erinevad“?
Väide on vale. EFL tegi ettepaneku sõlmida kollektiivleping 2016 jaanuaris. Ühinemise uudis tuli 2016 augustis. Panga valik oli kollektiivlepingu läbirääkimistega nii kaua venitada, et pankade ühinemise uudis teatavaks tuli teha. Panga valik on ka sel ettekäändel läbirääkimised lõpetada.
Kas on lootust, et läbirääkimised uuesti avatakse või tähendab see sisuliselt seda, et pank pole huvitatud töötajatega kokkuleppele jõudmisest?
Loodame alati parimat, aga oleme valmis halvimaks. Töötajatel on erinevaid seaduslikke vahendeid, mis saavad motiveerida tööandjat läbirääkimistelaua taha naasma. Läbirääkimistelt lahkumine või nende peatamine tööandja poolt on väga halb praktika. Ma saan aru, et eelmise usaldusisikuga ei saanud pank kollektiivlepingus kokkuleppele, aga kui nüüd kolme uue usaldusisikuga tekib sama probleem, tõusetub paratamatult küsimus, et kelle tõttu kokkulepe saavutamata jääb. EFL ja usaldusisikud on igal hetkel valmis läbirääkimisi ning töötajate huvide kaitsmist jätkama.