Kaitsesüstidest on kasu – Prantsusmaa pääses

Protestihääled abiks

Rahulolematus ilma muutusi tegemata aga ei kao ja seepärast raskem osa alles algab. On ju selge, et kõik Macronile antud hääled ei tulnud tema toetuseks, vaid suur osa neist olid protestihääled Le Peni seisukohtade vastu.

Juunis kahes etapis toimuvad parlamendivalimised on see röntgen, mis näitab ära, kuivõrd Macron päris elus muutusi teha saab ja millistel tema seisukohtadel elulootust on. Igal juhul vajab ta toetajaid nendest klassikalistest parteidest, keda seljatades ta valimiste teise etappi pääses.

Juba Francois Hollande’i majandusministrina teadis Macron, mida Prantsusmaa vajab: ladusamat tööturu korraldust ehk kergemat palkamist ja vallandamist, ettevõtete tootlikkuse ja konkurentsivõime kasvu, avaliku sektori piiramist ja 35tunnise töönädala pikendamist. Kui nendes asjades edeneda, oleks seda terves Euroopas tunda.

Reeglitele juurde ka natuke präänikut

Macronile on meeldinud Põhjamaade mudel, kus riigi majanduse korrastamist tasakaalustavad sotsiaalsed sammud, nii võiks muudatused olla prantslastele ka kergemini talutavad. Lubas ju Macron oma võidukõnes teha viie aasta jooksul kõik, et järgmistel valimistel poleks põhjust enam äärmusparteidele oma häält anda.

Selgelt on Macron ka Euroopa Liidu ja euroala tihedama koostöö poolt, kas või ühtse majandusministrini välja. Selge on see, et kui liidetavad on muutunud, peab ka liit ennast muutma.

Marine Le Pen asub kindlasti parlamendivalimisteks vägesid koondama, aga totaalse kaose oht on selleks korraks maas.