Kaitsesüstidest on kasu – Prantsusmaa pääses
Prantsusmaa valimiste tulemus näitab, et rahva rahulolematus seniste riigijuhtidega ei pea lõppema revolutsiooniga, vaid muudatuste tegijaks võidakse valida ka tasakaalukam variant.
Pärast Brexitit ja Donald Trumpi tõusu USA presidendiks olid Prantsusmaa presidendivalimised järgmine koht, kus senine kord oleks võinud pea peale pööratud saada. Paremäärmusliku Marine Le Peni toetajate arvu häälekas kasv oli selge rahulolematuse märk.
Seekord nii ei läinud, mis on hea Prantsusmaale, mis vajab energilist, visiooniga ja majandusteadmistega juhti, ja hea Euroopale, mille tihedamate sidemete pooldaja Macron varjamatult on.
Eesti ettevõtjatele on kasulikud need mõlemad, nii Prantsusmaa tugevam majanduslik seis kui ka Euroopa Liidu tasakaal. Lisaks sobib meile Macroni suhtumine Venemaasse – sanktsioonid on asja pärast ja need jäävad, kuni põhjus püsib.
Protestihääled abiks
Rahulolematus ilma muutusi tegemata aga ei kao ja seepärast raskem osa alles algab. On ju selge, et kõik Macronile antud hääled ei tulnud tema toetuseks, vaid suur osa neist olid protestihääled Le Peni seisukohtade vastu.
Juunis kahes etapis toimuvad parlamendivalimised on see röntgen, mis näitab ära, kuivõrd Macron päris elus muutusi teha saab ja millistel tema seisukohtadel elulootust on. Igal juhul vajab ta toetajaid nendest klassikalistest parteidest, keda seljatades ta valimiste teise etappi pääses.
Juba Francois Hollande’i majandusministrina teadis Macron, mida Prantsusmaa vajab: ladusamat tööturu korraldust ehk kergemat palkamist ja vallandamist, ettevõtete tootlikkuse ja konkurentsivõime kasvu, avaliku sektori piiramist ja 35tunnise töönädala pikendamist. Kui nendes asjades edeneda, oleks seda terves Euroopas tunda.
Reeglitele juurde ka natuke präänikut
Macronile on meeldinud Põhjamaade mudel, kus riigi majanduse korrastamist tasakaalustavad sotsiaalsed sammud, nii võiks muudatused olla prantslastele ka kergemini talutavad. Lubas ju Macron oma võidukõnes teha viie aasta jooksul kõik, et järgmistel valimistel poleks põhjust enam äärmusparteidele oma häält anda.
Selgelt on Macron ka Euroopa Liidu ja euroala tihedama koostöö poolt, kas või ühtse majandusministrini välja. Selge on see, et kui liidetavad on muutunud, peab ka liit ennast muutma.
Marine Le Pen asub kindlasti parlamendivalimisteks vägesid koondama, aga totaalse kaose oht on selleks korraks maas.