Kas lugeja oskab ära arvata, millises ministeeriumis menetletakse praegu sellise määruse eelnõu, mille seletuskirjast võib lugeda, et meid ümbritsev õhk on sedavõrd saastatud, et ainuüksi selle hingamine põhjustab inimesele terve rea tõsiseid kroonilisi terviseprobleeme?

Saastatud õhu põhjustatud terviseprobleemid olevat sedavõrd tõsised, et toovad endaga Euroopa Liidus igal aastal kaasa 400 000 enneaegset surma. Euroopa Liidus kulutatakse igal aastal pea triljon eurot, millega leevendatakse ja korvatakse juba tekkinud tervisekahjusid.

Ei, see ei ole sotsiaalministeerium. Te mõistaksite seda kohe, kui loeksite seletuskirjast, et määruse vastuvõtmine aitaks küll kaasa tervisekahjude 40% vähenemisele, aga sellega pole ministeeriumil erilist kiiret. Tegelikult ei kavatseta selle määruse eelnõud ei tervise- ja tööministri ega sotsiaalkaitseministriga isegi kooskõlastada. Loeme edasi ning jätkame arvamismängu.

Seletuskirja teine osa arvutab määruse vastuvõtmisega kaasnevaid majandusmõjusid. Selles on jõutud järeldusele, et suurimateks õhusaaste tekitajateks on umbes 500 Eesti katlamaja, millel pole mingisuguseidki puhastusseadmeid. Hinnatakse, et määruse vastuvõtmisel tuleks kõigi nende katlamajade tossutamise vähendamiseks kokku investeerida umbes 20 miljonit eurot. Suur osa sellest investeeringust tasuks end energiasäästu kaudu juba mõne aasta jooksul ära ja veelgi suurem osa oleks võimalik saada riigilt tagastamatu abina.

Kas jutt investeeringutest energeetikasse ja kiirest tasuvusest viis mõtted majandusministeerimile? Vale puha! Majandusministeerium toetab tasuvaid energeetikaprojekte kahel käel ja paneks need ilmselt „juba homme“ töösse. Meie küsitud ministeeriumi plaan on aga lükata kõik investeeringud vähemalt kümne aasta kaugusele tulevikku. Anname lugejale viimase, otsustava vihje.

Seletuskirjast loeme, et Eesti üks probleemseimaid õhusaaste komponente on väävliühendid, mis lisaks sellele, et põhjustada inimesele peavalu, üldist ebamugavust ja ängistust, süvendavad ka astmat, takistavad kopsudel hapniku omandamist ning ärritavad hingamisteid. Väävliühendite allikaks on need Eesti katlamajad, mis põletavad põlevkiviõli, sedasama väävlirikast kraami, mille värsketest tootmisrekorditest on äsja teatanud nii Eesti Energia kui VKG.

Sedasama põlevkiviõli on juba mitu aastat keelatud põletada Läänemerel seilavates laevades, aga Eesti katlamajades võib meie küsitud ministeeriumi loal seda järgmise kümnekonna aasta jooksul ilma igasuguste piiranguteta vabalt teha. Ilmselt vajasid Läänemere kalad peavalu ja hingamisraskuste eest märksa enam kaitset kui Eesti kuivamaa elukad.

Jutt käib keskkonnaministeeriumist, kus on valmimas määruse eelnõu, mis lubab Eesti katlamajadel põlevkiviõliga tossutada veel kümme aastat ja kohati kauemgi. Miks nime poolest keskkonda kaitsev ministeerium lubab väävliheitmetega Eestimaa loodust ja inimeste tervist aastaid edasi rikkuda, on ebaselge.

Soomes on väävliheitmetel tulevast aastast ranged piirangud peal ning Lätis ja Leedus on need muude kütuste kasutamise tõttu niigi minimaalsed. Kas keskkonnaministeeriumi leebe hoiak on ehk osa samast mustrist, kuhu kuuluvad ka varasemad õlitootjaid soosivad otsused, näiteks keskkonnatasude (tagantjärele!) alandamine või siis tasuta saastekvootide eraldamine? Kui see on tõesti nii, siis valutavad meie, ülejäänute, pead veel väga kaua.