Indrek Kasela: viriseva valge mehe ajastu lõpeb

Artikkel

- Börsiuudised
- Liina Laks
- Juhan Lang
- 13. september 2017 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Indrek Kasela: viriseva valge mehe ajastu lõpeb
Lollidega head riiki ei ehita, on PRFoodsi juht Indrek Kasela öelnud Eesti kohta. Nüüd usub ta, et viriseva valge mehe ajastu on vaikselt lõppemas ja Eestil on võimalik olla võitjate paadis.
Sel suvel üllatas PRFoods Eestit sellega, et ostis esialgu kaks Suurbritannia pereettevõtet ning siis augustis endast hulga suurema Soome kalatööstusettevõtte Oy Trio Trading Ab. Äri muutumisest, investeerimisest ja tulevikust räägib intervjuus ettevõtte juht Indrek Kasela.
Pean ütlema, et teil oli õigus, kui veidi enam kui aasta tagasi ütlesite, et PRFoodsi aktsia on väga alahinnatud. Kas aktsiat lennutanud tehingud olid siis juba silmapiiril?
Mõtted olid silmapiiril kindlasti. Olime teinud strateegilise otsuse pärast seda, kui müüsime jäätise- ja külmkaubaäri. Arvasime, et turg ei saa veel meie ideedest aru ja see ongi iga ettevõtte juhi väljakutse, et kommunikatsioon peab olema selge ja tegudega tagatud, et investorid usuks seda. Kui ette-võtte juht ütleb, et aktsia on alahinnatud, siis turg võiks sellele reageerida. Aga iga investor teeb ise oma investeerimisotsused.
Teeme eestlastest sellised eestlased, kes oskavad väga hästi läbi saada ja juhtida venelasi, sakslasi, prantslasi ja teisi. Kui me ostsime esimese Rootsi ettevõtte, siis oli näha, et mingi alaväärsus oli ikkagi sees…
Kui palju on suhted ja tutvused nendes tehingutes rolli mänginud?
Inimsuhted ongi kõige olulisemad. Täna veel me teeme äri inimestega, võib-olla kunagi istume läbirääkimislaua taga robotitega, mis võib päris raske olla, ma kujutan ette. Mina jutustan oma loo ja tema jutustab mulle oma loo. Öeldakse ju päris hästi selle kohta, kuidas kujuneb ettevõtte hind: ikka sellest, kui hästi keegi oma lugu räägib.
Kumb on enne: idee või suhted?
See on keeruline küsimus… aga kõigepealt on vaja ettevõtet – sest ega me ennast ei müü, ikka ettevõtet. On ju ettevõte, ettevõtte lugu ja ettevõtte töötajad. Keegi, kes tahab seda osta, siis kõige olulisem asi, mida ta vaatab, on see, kas nende töötajatega on võimalik ettevõtet edasi viia. Kui ei ole, siis on ettevõtte hind palju-palju madalam. Vahetevahel tuleb teha ju järske ja väga suuri pöördeid, mina olen kalafirmaga seotud aastast 2003 ning me oleme selle aja jooksul seal kolm päris suurt käänakut teinud.

Nii et need ideed tulevad sektoris olekust, mitte sellest, et tegu on teie isiklike tuttavatega? Et tunnete Suurbritannia ettevõtete juhte ja töötajaid ja sealt tuleb mõte, et võtaks nad üle?
Ei…isiklike tuttavatega ma veedan ikka rohkem vaba aega. Kaalusime võimalusi – kui meil oleks 100 miljonit vaba raha, mida meil pole, siis teeksime muid asju. Ja enamikul ettevõtetel seda ei ole. Kõigepealt tuleb idee maha müüa pankadele, investoritele, aga alustama peab ettevõttest endast – et su töötajad usuksid seda ideed. Juhi kõige olulisem ülesanne ongi delegeerida. See tähendab, et sa pead leidma inimesed, kes usuksid sellesse, mida sa teha tahad. Juht, kes tahab ise kõike teha, on ka ettevõtte mõttes väga suur risk. Me oleme seda näinud ka Eestis kunagi väga-väga ammu, kuidas mõjus juhtkonna lahkumine börsiettevõtetele. Aga nii hea kui see juht ka arvab, et ta ise on – ta ei ole. Isegi Apple pidas vastu Steve Jobsi lahkumise.
Tugevus vaimustuda
Indrek on maailmakodanik, laia silmaringi ja tohutu tormlemisihaga. Kui maailmas oleks talle õige roll, siis saaks tema juhtimisel lihtsalt mägesid liigutada, aga ilmselt seda rolli ei ole võimalik leida. Ta ise väidab, et aeg on teinud teda süvenenumaks ja kes siis seda enda kohta ei arvaks, aga sellel ajahorisondil on veel potentsiaali. Kui me Eestis oleme pigem harjunud käituma alalhoidlikult, siis Indreku vaieldamatu tugevus on näha uusi seoseid, vaimustuda nendest ja noppida välja parimad võimalikud tehingud, viies need lõpuni juba teiste abil.
Kuldar Leis
PRFoodsi nõukogu liige
Kas on midagi teie viimaste tehingute puhul ja eesootavate asjade juures, mis une rööviks?
Ettevõtete juhid muretsevad ju 24/7, aga see ongi neil selline pisut neurootiline olukord. Aga tegelikult riskid on ju väljakutsed. Nii nagu eluski – mugav elu on ju tore, aga sa väsid sellest ära. PRFoodsi riskidest: meil on ju nii mitu jalga, et kui üks jalg ära murduks, ei juhtuks sellest mitte midagi.
Olete aktsionäride koosolekul välja toonud, et suurte ettevõtete ülevõtmisel on sünergia väga oluline. Kuidas see sünergia loomine välja näeb?
Meie läksime täiesti teise tootefilosoofiasse. Alguses olime allhankija mentaliteediga, kus mass ja efektiivsus on kõige olulisem. Muutus oli selline, nagu sa vahetaksid Toyota Ferrari vastu. Sellel on eraldi turud ja inimesed vaatavad neid teise pilguga. Ja siis on väga oluline aru saada – ma ei tahaks siin kellelegi liiga teha – et neid, kellele Ferrari meeldib, on kindlasti rohkem kui neid, kes omale Ferrari ostavad. Ehk: see, kui me teeme väga hea toote ja inimene käib mul seda akna taga vaatamas, aga ei osta, on minu jaoks läbikukkumine.
Teine pool on see, et saime väga tugevad ärikogemused. Juhtkonna kvaliteet muutus. On väga selge, et kuigi me oleme kolm keskmise suurusega ettevõtet, siis maailma mastaabis oleme täiesti mikroskoopilised. Igaühel on mingisugused investeerimisvajadused, aga see on mingis mõttes nagu jagamismajandus: kui nüüd kokku panime, siis selgus, et neid investeeringuid enam teha vaja pole. See investeeringute plaan, mille kinnitasime aasta alguses Saaremere kala jaoks – tänu tehingutele seda enam teostada pole vaja.
Kõige olulisem on aga tarbija. Peame suutma oma toodet müüa hinnaga, mis sisaldab tegelikke kulusid ja seda asja, mida nimetatakse kasumiks.
Kuid milline on kalasektori väljavaade?
Kui jäätiseturg polnud kasvav turg, siis kala on seda kindlasti. Näiteks kui Amazon ostis ära Whole Foodsi, siis esimese nelja kategooria hulgas, kus ta asus kohe tegutsema, oli orgaaniline lõhe. Kui me näeme makrotrendides, mis toimub toitumises ja mis on keskpikas perspektiivis võimalik, siis enne kui me hakkame sööma tehistoitu, on kalast saadav proteiin väga atraktiivne. Ja kala kuvand on muutunud. Ma olen nii vana, et ma mäletan aega, mil koolis olid kalaneljapäevad, mida kõik vihkasid, mis oli kõige jubedam päev üldse, siis täna me näeme, et millennialite hulgas on kala tarbimine kõvasti suurenenud. Isegi Eesti statistikaameti andmetel oli kasv 63 protsenti.
Kui kiiresti kalatarbimine hakkab asendama lihast ja kanast saadavat proteiinitarbimist? Milline on teie enda nägemus lähikümnendil?
Ma numbrit ei tahaks öelda, aga kui vaadata, millega põhiliselt mõõdetakse, siis on see feed conversion ratio, ehk kui palju sööta kulub mingi asja tegemiseks. Selle järgi on lihatööstus selgelt kõige saastavam, ebaefektiivsem – aga teatud määral paratamatu, sest pole võimalik kiiresti üle minna. Kalas on kaks erinevat suunda. Üks on puhas massipool, kus me ei konkureeri. Teisel poolel on lõhe ja forellilased, millega me tegeleme, selgelt kallim kala. Me unustame sageli Aasia ära ja vaatame ainult Euroopa asju – aga täna meie koduturud moodustavad kolmandiku Londoni elanikkonnast. Meie võimalused on piiramatud. Aasiast tulev kasv on nii meeletu, seal tahetakse parema kvaliteediga tooteid. Nii et selles sektoris on kindlasti kahekohalised kasvunumbrid.
Aga selles sektoris loodusseaduste vastu ei saa. Meil lihtsalt polegi võimalik suurendada, kõik vajab aega. Aga filosoofiliselt…kõigil inimestel on valikud, mida nad teevad ja ka minul. Täna minu jaoks oleks lihatööstus täiesti välistatud. See, kuidas täna liha – linnu, looma, sealiha – toodetakse, on minu jaoks osaliselt juba kriminaalne. Kalatööstuses ma näen, et see vähemalt, mida meie teeme – ja loomulikult seal ka kalad surevad – siis see on ikkagi palju humaansem ja säästlikum. Peame arvestame sellega, millises maailmas me tahaksime elada.
Üks oluline turg Skandinaavia kalatööstuse jaoks on olnud Venemaa. Kuidas on PRFoodsi suhe Venemaaga?
Seis Venemaaga on olnud selline, nagu algusest peale on olnud, ehk siis me ei näe teda täna strateegilise turuna. Ma usun, et ükskord ta avaneb. Me ei suuda kontrollida Venemaa poliitilist olukorda.
PRFoodsi juht Indrek Kasela.Foto: Andres Haabu
Premia Tallinna Külmhoone AS asutati 1951. aastal, erastati 1996. aastal, 2007. aastal lisandus nimele Premia.
Jäätisetootmisega tehti algust 1956. aastal.
2005 Premia üheks suurimaks investoriks saab investeerimisfond Amber Trust, mille Eesti pealik on Indrek Kasela.
2010 Premia Foods tuleb börsile.
2014 Premia Foods müüb jäätiseäri 27 miljoni euroga Food Union Groupile.
2014 PRFoods – Premia Foods vahetab nime PRFoodsi vastu.
2017 PRFoods omandab Suurbritannia ettevõtted Coln Valley Smokery ja John Ross Jr kalatööstuse ning Soome Trio Tradingu.
Te olete investeerimispanganduses pikalt tegutsenud. Millistest põhimõtetest juhindute investeeringute tegemisel?
Põhimõte number üks on see, kas inimeste vahel on klapp. Põhjus, mis palju tehinguid on läinud untsu – ja neid on ka eestlastel läinud untsu, on see, et on liialt vaadatud bilanssi ja pööratud vähem tähelepanu sellele, kuidas tulla toime inimkapitaliga ja sellele, kuidas saab neilt õppida. See on natuke nagu meie integratsioonipoliitika, et teeme venelastest eestlased! Ei! Teeme eestlastest sellised eestlased, kes oskavad väga hästi läbi saada ja juhtida venelasi, sakslasi, prantslasi ja teisi. Kui me ostsime esimese Rootsi ettevõtte, siis oli näha, et mingi alaväärsus oli ikkagi sees… Aga sa õpid ainult siis, kui sa suhtled teiste inimestega.
Suurbritannia ettevõtte puhul räägiti juhtimiskulude optimeerimisest ja ma kujutan väga hästi ette, kuidas selline optimeerimine toimub...
Ei, see oli ka avalikult väljas ja mulle väga meeldis see, et kui ostsime Soome ettevõtte, siis pidime läbi rääkima ettevõtte hinnastamise ja kuidas me seda teeme. Ja ma pean tunnistama, et mu vastaspool oli minust palju edasijõudnum. Me tegime ettepaneku: täna on teie ettevõtte väärt nii palju ja kui tulemused paranevad, saate boonust nii palju. Ja tema ütles: “Ei-ei, homsest ei ole enam enam meie-teie ettevõtet, on ainult meie ettevõte.”
Ma lugesin just eile öösel Harvard Business Review artiklit, kus räägiti, kui oluline on ettevõttes turvalisus: et sa võid riskida, võid eksida ja sellele ei järgne karistust. Uusi oskusi saad inimestele õpetada, aga suhtumist mitte. Paratamatult jooksevad organisatsioonid erinevas tempos. Ja see ei tähenda, et me hakkame nüüd kõik jooksma sadat meetrit üheksa sekundiga. Vastupidi, alati on organisatsioonis inimesi, kes jooksevad maratoni, kes jooksevad sadat meetrit. Kõik ei pea muutuma ühesuguseks. Aga sa pead vaatama, et tempo erinevused oleks kooskõlas.
Kui te vaatate suurt pilti alates Trumpist ja lõpetades Euroopaga, siis kas panustaksite pikaajalisele tõusule? Kus te tahaksite oma rahaga sees olla? Üks neist on kalaäri – aga te olete ka nõukogu liige mitmes ettevõttes kindlustusest automüügini välja.
Ma arvan, et Euroopa makropilt näeb väga hea välja. Väga suur küsimärk on Brexit, mis Euroopat küll väga hullusti ei löö. Ma ise küll salamisi loodan, et me pole veel seda lõppvaatust näinud. Põhja-Euroopa – isegi kui me räägime vananevast rahvastikust ja muust – tuleb öelda, et me elame ikkagi meeletult heas regioonis. Pikaajaliselt näen, et meil on siin väga head kasvuvõimalused. Elame ühes maailma kõrgemalt arenenud ja turvalisemas piirkonnas, nii et meil põhjust viriseda või oma saatuse üle nutta kindlasti ei ole.
Ma olen väga optimistlik Aasia suhtes. Loomulikult näeme ka topeltnumbritega kasvu Aafrikas, aga see on meie jaoks natuke liiga abstraktne, liiga kauge. Ameerika teeb mulle selgelt muret, sest nagu ma kunagi Eesti kohta ütlesin, siis lollidega head riiki ei ehita. Kahjuks on Ameerikas haritus ikkagi väga madal. Selles mõttes meenutab ta mulle – ma ei räägi siin suurtest metropolidest – väga palju Venemaad. Võib-olla ongi selline viriseva valge mehe ajastu vaikselt lõppemas. Proovime siis olla mitte kaotajate paadis.
Eestis on parlamendis erakond, kelle väljaütlemised ei erine palju omaaegsete natsionaalsotsialistide omadest. Ja Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees võrdleb inimesi mustusega. Kuidas te ettevõtjana seda näete, kuidas mõjutab see riigi mainet ja tööjõu liikumist?
Ütleme nii, et ma neile tähelepanu väga ei pööra, minu jaoks on nad koomilised. Aga samas on need väga ohtlikud tendentsid. Jah, Madisoni probleem on see, et tema üheski eraettevõttes tööd ei leiaks. Kui sõitsin lennujaama – mis on kõige küünilisem üldse – nägin Martin Helme reklaami, et me ei ehita mošeesid. See on natuke sama, mis praegu toimub USAs... See, mis on toimunud, on üles äratanud väga suure osa elanikkonnast ja kahjuks ka selle osa elanikkonnast, kes tõesti arvab, et Eesti on ainult eestlastele ja küll me oleme kõvad tegijad. See on suur probleem, sest kes tahab elada inimeste kõrval, kes hoiavad kätt rusikas?
Kui me nüüd vaatame EKRE suvepäevi, kus mehed on nahksete kiivrite ja mõõkadega, siis see ei ole nii, nagu lapsed jookseks ringi, see ei näe helge lapsepõlve moodi välja. Nad on ja jäävad ühiskonda. See on ka osa sellest, et me oleme multivaatelised. Aga me peame hoolitsema selle eest, et nad ei saaks sellist platvormi oma ideede levitamiseks. Ja ma arvan, et Eestis on olukord palju parem. Tallinn on rahvusvaheline linn, Eesti on rahvusvaheline riik. Kui me vaatame, kui kaua on siin elanud teisi rahvusi – sadu, tuhandeid aastaid. Eestlus ise on ju alles lühiajaline.
Loomulikult ajab see mind väga vihale, et meiega soovitakse manipuleerida. Ja ma arvan, et ettevõtjad, kes on oma töötajate jaoks autoriteedid, peavad aktiivsemalt sekkuma poliitikasse. Küll mitte nii nagu seda teeb täna Urmas Sõõrumaa, mis on väga küüniline… Ma arvan, et Jüri Mõisal on lihtsalt igav. Et ta tahaks midagi teha. Ma ei tunne lähemalt kumbagi härrasmeest ja pole pidanud vajalikuks neilt lähemalt küsida, aga kahjuks elame sellisel ajal, kus küünilised ja marginaalsed ideed saavad levida suurema audientsi ees kui varem.
Ei keeruta ja aitab
Indrek on aktiivne, sõbralik ja konkreetne – ei keeruta. Meile on ta väga palju abiks olnud, aidanud nii uusi investoreid leida kui ka siis, kui on olnud vaja uusi töötajaid palgata.
Markus Villig
Taxify asutaja ja juht
Kui Eesti ETF olemas oleks, siis sellesse te investeeriksite?
Kindlasti, ja see võiks tõesti olemas olla. Aga Eesti saab olla suurem, kui ta praegu on. Eesti massiturismi sihtkohaks tõenäoliselt kunagi ei saa, aga meie asi on see tänane bränd hästi kapitaliseerida. Ma näen selgelt, et Baltikum – nii nagu Soome, Rootsi – on tegelikult luksusmaad. Võib-olla meile endale see ei tundu nii.
Tagasi PRFoodsi juurde: kas investor Toomase sugusel, kel raha on tihti rohkem kui ideid, tasub praegu PRFoodsi aktsiat soetada?
Aktsiasoovitusi ma jagada ei saa, aga toiduainesektor on alati väga hea. Mul on endal suur osalus ettevõttest, nii et – ära ainult räägi, vaid pane ka oma raha lauale. Aktsia hinna kohta tuleb öelda, et lõpuks ometi! See on asi, mida mina juba väga ammu uskunud olen. Sama oli ju ka jäätisega, mille maha müüsime – need on tegelikult väga kõvad ettevõtted. Mulle tegelikult ettevõtteid ei meeldi üldse müüa. Mulle meeldiks neid jäädagi arendama. See on emotsionaalselt väga raske.
Kui vaatame TransferWise’i, siis mõnikord tundub inimestele, et see pole reaalne, aga see on reaalne! Kui Hindrikus tahaks teha uue ettevõtte, siis juba ainuüksi tema idee väärtus väljaütlemisel oleks sadu miljoneid. Kui küsid, keda ma jälgin või vaatan selles osas, mis puudutab juhtimiskultuuri, siis võtan kindlasti rohkem õppust nendelt kui vananevatelt rõivatöösturitelt. Nagu inglased ütlevad – sky is the limit.
Kui palju te ise aktsiatesse investeerite?
Mul on mingisugune aktsiaportfell Eesti asjadest. Ma olen hästi konservatiivne... no kuigi Eestis pole midagi konservatiivset. Mu portfellis on Tallink ja Merko ja mu riskiportfell on puhtalt idufirmades. Mul on ülihea meel Taxify edu üle, kuhu mul õnnestus varases faasis investeerida. Minu kõige väiksem risk on kinnisvara. Ma olen enda arvates nii noor, et võin endale lubada veel riskantsemat ja kõrgema kasvupotentsiaaliga investeerimist.
Kõlab nagu Teslasse investeerimine?
Jaa… ma arvan, et see on üks mu suur viga. Ma olen väga halb aktsiainvestor olnud. Ma olen andnud teistele head nõu, kuhu investeerida, aga selge on see, et kui ma oleks sel ajal, kui ma New Yorgis õppisin ja nägin, mis tehnoloogia valdkonnas tuleb, reageerinud, oleksin praegu palju paremal järjel.
Töötajate maksustamine on tänapäeva orjakaubandus
Investeerimispankur ja PRFoodsi juht Indrek Kasela leiab, et kuigi Eestis on paljud asjad väga hästi, oleks ühiskonnas hädasti restarti tarvis.
Üks probleem on Kasela hinnangul tööjõu efektiivsus. “Kuulsin raadiost, et keskmine majanduskasv on 5,7 protsenti, keskmine palk 1200 eurot. Mul ausalt öeldes tõusevad keskmise palga peale juuksed püsti. Toodame sama tööjõu hinnaga Šotimaal. Mis on olnud Eesti pääsetee, on olnud see, et meil on ümber hästi kõrge palgatasemega riigid, aga kuluefektiivsuse eelist Eestil enam selgelt pole. Ma hea meelega maksaks rohkem palka kõigile, aga siis peab ka midagi vastu tulema,” rääkis ta.
Kasela sõnul mõtlevad juba paljud ettevõtted sellele, kuidas tuua tööjõudu sisse, et hoida asja tasakaalus. Selle vastu mängivad näiteks EKRE äratatud meeleolud ühiskonnas.
Oleme hästi avatud ja rahvusvahelised. Sellest läheb kõigi elu paremaks, kaasa arvatud selle kummikutes ja väljaveninud dressipükstes põllumehe elu, kes täna, hark käes, ütleb: “Kõik riigist välja!”.
Indrek Kasela
Kasela meenutas Taavi Rõivase sõnu, mida peab endise peaministri suurimaks veaks: et Eestil pole vaja suurt narratiivi. “Igal inimesel on vaja lugu! Iga ettevõte on lugu. Me peame lõpetama ära selle, et liigutame asju vasakult paremale ja hakkama mõtlema, kuidas saaks asju liigutada edasi,” ütles ta. “Minu sõnum poliitikutele, on see, et täna te ei võida sellega, kui te ütlete, et üks on paha ja teine halb. Inimestel on sellest täiesti kõrini. Inimesed tahavad elada riigis, kus asjad lähevad hästi.”
Kasela pakkus välja, milline võiks olla Eesti 3.0. “Eesti tahtis üheksakümnendatel kopeerida väga Põhjamaid. Vaatame siis täna, mis on see kõige ägedam koht, mille laadne me võiks olla: minu meelest Hongkong või Singapur. Ja see kõik algab sellest, et me laseme rohkem ideid sisse, rohkem inimesi sisse. Oleme hästi avatud ja rahvusvahelised. Sellest läheb kõigi elu paremaks, kaasa arvatud selle kummikutes ja väljaveninud dressipükstes põllumehe elu, kes täna, hark käes, ütleb: “Kõik riigist välja!” Paratamatult oleme nii väike riik, et heaolu jaguneb ühiselt. Meil ei ole oligarhe, suletud kommuune,” ütles ta.
Lisaks peaks Kasela sõnul mõtlema, nagu president soovitas, kuidas sellised ettevõtted nagu Transferwise tahaksid rohkem Eestis makse maksta. “See, et me maksustame täna töötajaid - see on nagu orjakaubanduse 21. sajandi versioon.”
PRFoodsi kontserni juht Indrek Kasela (paremal) vestleb Trio Tradingu juhtide Ville Sammallahti (esiplaanil vasakul ) ja Mats Storbjörkiga.Foto: Andras Kralla
Sündinud 10.12.1971
Õppinud Tartu Ülikoolis ja New Yorgi ülikoolis juristi erialal
Investeerinud idufirmadesse: Insly, Grid.io, Luup Culture, Taxify, Lingvist, Digital Sputnik, Plumbr, Guardtime
Kuulub ettevõtete juhatusse: PRFoods AS, Amber Trust partner, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus MTÜ, Fine, Wood and Company OÜ, Gridio, Juta Kasela Hambaravi, LA24 Holding, Lindermann, Birnbaum ja Kasela, Managetrade, Must Käsi 2 OÜ, Must Käsi MTÜ, Noblessneri Jahtklubi, Saaremere Kala, Saue 3K Capital, Temnikova & Kasela Galerii, Tiktak Investeeringud OÜ, Transtech Service OÜ, Vettel OÜ
Nõukogu liige: Elering AS, Elke Grupi AS, Ephag AS, Premia Tallinna Külmhoone AS, Ridge Capital AS, Salva Kindlustuse AS, Toode AS, Tuleva Tulundusühistu
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Indrek Kasela
- PRFOODS AS
Hetkel kuum