Jaroslav Tavgen • 29. märts • 6 min
Jaga lugu:

Kanajev: firma müük on nagu tütre mehelepanek

Anatoli Kanajev müüs Transiidikeskuse
Anatoli Kanajev müüs Transiidikeskuse  Foto: Andres Haabu

„Tuli õige aeg. On uue põlvkonna, uute inimeste ja uute püüdluste aeg,“ põhjendas Anatoli Kanajev Äripäeva sõsarväljaandele Delovõje Vedomosti seda, miks ta otsustas müüa Transiidikeskuse.

„Ettevõte nõuab suurt arengut ja selleks on vaja kaasata partner, soovitavalt strateegiline,“ jätkas Kanajev. „See on sama nagu anda tütar mehele: tahad, et oleks kindel inimene, kelle seljataga oleks turvaline seista.“

Kanajev tunnistab, et müügiotsus ei tulnud kergelt – ettevõttesse on pandud palju jõudu, aega ja energiat. „Kuid arenguks oli vaja vastu võtta kardinaalne otsus. Hamburger Hafen und Logistik AG on Balti piirkonnas üks suuremaid operaatoreid, neil on üle 100aastane ajalugu. Olen kindel, et see on just see partner, kes suudab kindlustada terminali edasise arengu. Olen väga rõõmus, et meie huvid ühtisid.“

Kas see tähendab seda, et Transiidikeskusel nappis edasiseks arenguks raha?

Ei, ettevõte töötab stabiilselt ja kindlalt. On olnud erinevaid aegu: 2008.-2009, aasta kriis, 2014. aasta kriis. Kuid pole olnud ühtegi perioodi, kus ettevõte oleks tootnud miinust, alati on olnud kasum. Parimatel aegadel, enne 2014. aastat, oli rentaablus 20-25%. Nii et see pole põhjus. Põhiliseks oli soov meelitada siia strateegiline partner, kes on valmis terminali oma kontserniga liitma ja andma sellele uue impulsi.

Kas ettevõttele jääb nimi alles?

Arvan, et jääb. Muuga sadam ei kao ju kaardilt kuskile. Hamburger Hafen und Logistikul on terminal Odessas, mis on potentsiaalne võimalus realiseerida see projekt, millest on nii kaua räägitud – ühendada põhi ja lõuna.

Kuidas on ettevõtte töötajad sellele otsusele reageerinud?

Oli teatud rahutus. Arvan, et lähiajal see möödub ja töötajad mõistavad, et peamine on ettevõtte areng, töökohad, töötingimused jne.

Kuidas suhtusid uudisesse pere, sõbrad ja partnerid?

Sõbrad ja partnerid saadavad õnnitlusi, nad näevad selle otsuse taga head tulevikku.

Mida te ise edasi teha kavatsete?

Üks mu ammuseid partnereid räägin ikka, et väga lihtne on matta raha betooni, aga kõige raskem on seda sealt pärast välja kaevata. Mul on ideid ja mõtteid. Leppe järgi on kahjuks minu jaoks transiidiala ajutiselt suletud, aga on ka teisi variante.

Kas need variandid on seotud äriga?

Mul on mõned kinnisvaraprojektid. Mõtlen ja otsustan.

Äripäev pakkus välja, et müüsite Transiidikeskuse 65 miljoni euro eest. Kas see summa on tõele lähedal?

Oleme ostjaga kokku leppinud, et see info pole avalik.

Tehing pole veel sõlmitud. Millal on see kavas lõpule viia?

Protsess on küllaltki keerukas. Läbirääkimised on kestnud eelmise aasta lõpust. Kuigi kõige raskem on mulle olnud otsuse vastuvõtmine, just psühholoogiliselt. Arvan, et protsess jõuab lõpule 3-4 kuu pärast.

Kas on olemas ka risk, et tehingut võidakse blokeerida, et ei tekiks monopoli?

Sellist küsimust pole üldse päevakorras. Hamburger Hafen und Logistik on teemat uurinud ja jõudnud järeldusele, et ei ole turul põhimängur ega lähe vastuollu Eesti logistikaäriga.

Eelmisel aastal vahetus ettevõttes juhatuse esimees, Erik Laidvee asemele asus Vladimir Popov. Kas see oli müügiettevalmistus?

Ei, Erik Laidveega oli meil pikk ja viljakas koostöö, mille eest olen talle tohutult tänulik. Lihtsalt varem või hiljem jõuab kätte aeg, kui inimene tunneb, et tahab proovida midagi uut, aga selles firmas on võimalused ammendatud. Laidveele pakuti Eesti Raudtee juhtimist ja ma polnud vastu. Meil on temaga väga head ja sõbralikud suhted.

Mis te arvate, kas Popov jääb Transiidikeskuse etteotsa?

Selle otsuse teeb uus omanik, kuid ma oletan, et ta pakub meeskonnale ametisse jäämist.

Millised on olnud Transiidikeskuse ajaloo kõige eredamad ja millised kõige raskemad hetked?

Neid on olnud palju. Oli Muuga sadama ehitus, selle avamine, Transiidikeskuse sünd ja esimene konteinerilastiga laev… Kõik need on eredad ja unustamatud hetked. Aga raskeid on parem mitte meenutada. On olnud igasugust: 2008. aasta kriis, transiidiäri tabanud raskused pärast 2014. aastat…

Mille üle te elus kõige suuremat uhkust tunnete?

Mul on elus üldse väga vedanud. Kõige tähtsam on minu tagala, naine, lapsed, lapselapsed.

Nii et kõige suuremat uhkust tunnete oma pere üle?

Loomulikult! See, et nad on mind mõistnud ja alati toetanud, on andnud nagu mingit lisajõudu ja lisavõimalusi.

Aga äri?

See on samuti uhkuseasi. Olen sadamaäris 1970. aastast. Lõpetasin ülikooli, ja kohe sadamasse.

Kas nüüd on kuidagi raske ka ilma kõige selleta?

Eks vaatame. Seni pole ma seda tunnet veel kogenud.

Ajakirjanduses on väidetud, et teiega on koos raske töötada. On see siis nii?

Minul on oma partneritega koos töötada lihtne. Kuidas neil minuga on, seda peavad juba nemad hindama. Kuid minu reegel on olla sõnapidaja. Sellel kõik põhinebki.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt