Väike idu oli sunnitud Venemaalt Eestisse kolima

Zubax Roboticsi juht Pavel Kirijenko sai oma Ukraina tuttavalt teada, et Eestis on olemas e-kodakondsuse programm.   Foto: Andras Kralla
Dmitri Fefilov • 27. september 2018 • 5 min
Jaga lugu:

Venemaa idufirma Zubax Roboticsi leiutist oleks võimalik kasutada ka sõjatööstuses. See oli põhjus, mis idufirma pidi Venemaalt Tallinna kolima.

Zubax Robotics töötas välja elektriajamite juhtimise tehnoloogia, mis võimaldab suurendada elektriakude efektiivsust üle 10 protsendi. Ettevõte on äratanud huvi maailma suurtes korporatsioonides, paraku on Zubax Roboticsi koostööd rahvusvahelisel tasandil piiranud asjaolu, et mikroskeemi oleks võimalik kasutada ka sõjatööstuses, kuid see ei tule Venemaal kõne alla.

2015. aasta sügisel oma ettevõtmisega alustanud kolm noort meest – Pavel Kirijenko, Anton Kroll, ja Dmitri Ramenski – veetsid pikki õhtuid Moskva Hackspace'is, laboris, mis pakub liikmemaksu eest teadusuuringuteks ja -eksperimentideks vajalikku infrastruktuuri. 2016. aastal õnnestus neil välja töötada regulaatori prototüüp, mida soovis omandada firma Amazon. Tehing jäi aga katki, sest mikroskeem kvalifitseerus kahetise kasutusotstarbega tooteks, mida saanuks kasutada ka sõjatehnika juures. Sellepärast ei saanud seda Venemaal müüa.

Nii võetigi vastu otsus viia idufirma tegevus riigist välja. Zubax Roboticsi juht Pavel Kirijenko sai oma Ukraina tuttavalt teada, et Eestis on olemas e-kodakondsuse programm. Tänu sellele õnnestus registreerida ettevõte siin ja sõlmida unistuste leping Amazoniga.

Eestis on firmal siiski üks probleem: valdkonna spetsialistide puudus. „Üks asi, mille poolest Moskva oli hea – seal on palju inimesi. Ja Venemaal on inseneriteadus ja insenerierialad hästi arenenud. Moskvas on lihtne leida tööle praktiliselt kõigi tehnikaalade inimesi. Kuid ma arvan, et lähiajal me Venemaale ei naase. Suhtlesin hiljuti Skolkovo (Innovatsioonikeskuse – toim) inimestega. Nad kutsusid meid tagasi, kuid mulle tundub, et sellest ei tule midagi välja,“ rääkis Kirijenko.

Tema sõnul ei ole ettevõttel Venemaal turgu. „Meie kliendid on Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal. Venemaal seni mitte ühtegi. On üks firma, kes on huvitatud, kuid juba pool aastat on läinud, aga koorem on ikka veel seal. Leian, et Venemaal ei ole – vähemalt praegu – kõige soodsam majanduslik olukord, et mingeid keerulisi projekte käivitada,“ märkis ta.

Ehkki Amazon ei hakanudki regulaatorit lõpuks kasutama, töötas Zubax Robotics sel kevadel välja lõppversiooni, mille eest on saanud ka kõrget tunnustust.

Järgneb intervjuu Pavel Kirijenkoga.

Teie elektriajami regulaator lubab suurendada elektriakude efektiivsust keskmiselt 10%. See protsent ei tundu just eriti suur. Milles seisneb siis teie tehnoloogia murrangulisus?

Olemasolevate elektriajamite kasutegur on juba piisavalt suur – 80–90 protsenti on täiesti reaalne, ja meie oleme jõudmas selle teoreetilise piiri lähedale. See tähendab, et me saame suurendada energiatõhusust kõigest konkreetse tasemeni, sealt edasi aga põrkume fundamentaalsetele piirangutele, mida ei ole niisama lihtne ületada. Sellepärast on raske arvestatavat tõusu saavutada.

Kui rääkida neist kümnest protsendist – see on juba suur võit?

Täpselt nii. On veel kaks asjaolu. Esiteks on elektriajamite regulaatorid igasuguse liiklusvahendi arvatavasti kõige kallimad ja tehniliselt kõige keerulisemad sõlmed. Analüüsid näitavad, et need moodustavad liiklusvahendi maksumusest 3–10%. Seda ei ole vähe.

Ja teiseks. Võtame näiteks mobiiltelefoni. See töötatakse välja üks kord ja seejärel toodetakse seda mitmemiljonilises tiraažis. Kui vaadata sellise toote hinna kujunemist, näeme, et enamiku toote hinnast moodustab materjalikulu ja tootmine, väljatöötamise kulu on samal ajal väike, kuna tiraaž on väga suur.

Teisest küljest, kui vaadata asju, mida ei toodeta massiliselt, kuid mis on tehniliselt keerukad, näiteks reisilennukid või isegi autod, märkame, et siin on tasakaal hoopis teistsugune. See tähendab, et siin on toote lõpphinnas suurem osakaal toote väljatöötamisel, mitte aga materjalil ja tiražeerimisele kuluval tööl.

Ning selles mõttes on meie leiutisel suur turuväärtus – me säästame väljatöötajate kulusid kõige kallimat aspekti silmas pidades.

Töötame praegu oma elektriajamite juhtimistehnoloogia baasil välja midagi mikroskeemi-laadset, mida saab paigutada elektriajami suvalisse regulaatorisse ja mis võimaldab teistel tootearendajatel kasutada meie energiasäästlikku tehnoloogiat konkreetsele vajadusele vastavates seadmetes.

Kas te võite öelda, kui palju selline mikroskeem maksab?

Ei.

Kuid millises suurusjärgus: kas sadu tuhandeid, tuhandeid või sadu eurosid?

Arvestage seda, et mikroskeemide tootjad teenivad tulu oma toote massitiraažide pealt. Sellepärast saab siin rääkida pigem sadadest eurodest ühiku kohta.

Elektriajami regulaator lubab suurendada elektriautide efektiivsust keskmiselt 10 protsenti.  Foto: Andras Kralla

Kas te ei karda, et teie idee võidakse teilt ära varastada?

Mis puudutab intellektuaalse omandi kaitset, siis sellega ei ole asjad kuigi head. Ja selline oht on olemas. Praegu me oma tehnoloogiat veel ei patenteeri, kuid sellel on kaalukad põhjused. Patendiamet kui ideede kaitsmise institutsioon on olemas selleks, et kaitsta suurte korporatsioonide huve. Me võime oma idee avalikustada ja saada patendikaitse, kuid kui mõni suurfirma rikub mingil viisil neid tingimusi ja hakkab kasutama meie tehnoloogiat oma huvides, on meil üpris vähe käepäraseid vahendeid, et end kaitsta. Hakata käima kohut selliste korporatsioonidega nagu näiteks Siemens või Schneider Electric on meie jaoks täiesti välistatud.

Sellepärast oleme praegu keskendunud kaitse tehnoloogilistele meetoditele. Näiteks on meie lahenduse aluseks teatav püsivara, programm, mis töötab regulaatoril. Iga kord, kui programm käivitatakse, nõuab see kasutaja tuvastamist ja kontrollib, kas regulaatoril on litsents just sellel eksemplaril kasutamiseks. Loomulikult ei anna see täielikku kaitset, sellest annab mööda minna, kuid see ei ole väga lihtne.

Tahan rõhutada, et oleme praegu keskendunud rohkem selle lahenduse tehnoloogilistele aspektidele kui äritegevuse arendamisele.

Mida oleks veel vaja, et saaksite oma tehnoloogiat kindlalt kaitsta?

Peamine takistus on arvatavasti see, et me oleme ikkagi väike firma. Meie ressursid on piiratud.

Kui ressursid on piiratud, siis miks te ei kaasa investoreid, mis on edukate idufirmade arendamiseks igatpidi loogiline samm?

Täiesti õige. Meil on praegu käimas võimalike investoritega kahed läbirääkimised, kuid ma ei tea veel, millega need lõpevad.

Kas investorid on Eestist?

Ei, kuid Euroopast.

Milline teie tegutsemise tulemus teeb teid õnnelikuks?

Mina isiklikult leian, et inimeste transportimise meetodid, mis iganes need ka ei ole, võiksid tänapäeva maailmas paremad olla. Elektriajamite tehnoloogia võimaldab tuua välja uusi transpordiliike, mis olnuks varem võimatu. Leian, et isikliku lennutranspordi, niinimetatud lendavate autode ideel oleks suur potentsiaal. Ja see, mille kallal meie töötame, muudab selle tehnoloogia hulga elujõulisemaks ja köitvamaks, kui see on praegu.

Tasub teada

Zubax Robotics võitis Tšehhis rahvusvahelisel idufirmade konkursil PowerUp! Grand Prix'. Ettevõte edestas 20 Euroopa riigi ligi kolmesadat idufirmat. Grand Prix' eelarve on 30 000 eurot kätte ja 150 000 eurot investeeringutena. „Kavatseme selle raha investeerida uutesse seadmetesse, mis võimaldab meil võimsuse diapasooni laiendada. Üritame praegu katta võimsamate, kuni 50-kilovatise ajamite turgu.“

Idufirma tegutseb Tallinna Tehnopolis. Koostöö inkubaatoriga võimaldas Zubax Roboticsil leida ruumid töötamiseks Eestis ja tuua siia Venemaalt üle ka seadmed.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt