Tööandja peab töötajat stressi eest kaitsma

Tööstressile tähelepanu pööramine on tööandjale lisaks õiguslikule kohustusele ka moraalne kohustus. See tähendab, et tegevusi ei tehta vaid paberil ja kontrolliva tööinspektori jaoks, vaid hooliv tööandja mõistab stressi vältimise vajadust ning sellest saadavaid hüvesid.

Väljavõte töötervishoiu- ja tööohutuse seadusest (alates 1. jaanuarist 2019):

Tööstressi vähendamine toob kaasa:

•töölt puudumiste vähenemise;

•töötaja pühendumuse tööle;

•töötaja soorituse ja tulemuslikkuse paranemise;

•klientide rahuolu suurenemise;

•organisatsiooni maine ja reputatsiooni paranemise;

•kaadrivoolavuse vähenemise.

Lisaks suureneb indiviidi tööelu kvaliteet ja pikeneb töötaja tööturul püsimise aeg.

Tööandja peab kohandama töökeskkonna kliima selliseks, et töötajal on piisavalt ressursse talle seatud nõuete täitmiseks. Seeläbi töötaja naudib oma tööd, suurendab töökvaliteeti ja hoidub õnnetustest. Kui ressursse pole piisavalt, kannatab töötaja psühhosotsiaalne tervis ning tulemuseks on õnnetused, vigastused, haigused ja töökvaliteedi langus, aga ka presenteism (olukord, kus töötaja veedab tööl rohkem aega kui vaja või lepingu järgi ette nähtud) ja absentism (süstemaatiline töölt puudumine ja oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidumine).

Näiteid psühhosotsiaalsetest ohuteguritest:

•ebapiisav aeg töö tegemiseks;

•puudulik tööülesannete kirjeldus;

•pisiviga toob kaasa raskeid tagajärgi;

•vähene kompetentsus, puudub võimalus täiendkoolituseks;

•isiksuste konfliktid;

•liigne vastutus;

•tööstiil erineb kolleegide omast;

•puudub tagasiside;

•puudub turvaline töökeskkond;

•puudulik koostöö meeskonnas;

•töövägivald (füüsiline või vaimne kiusamine).

Tööstress tekib siis, kui töökeskkonna nõudmised on suuremad kui töötaja võime nendega toime tulla (või neid ohjata). Kui tööstress on tugev ja kestab pikka aega, võib see kahjustada nii töötaja vaimset kui ka füüsilist tervist.

Tööandja tegevus tööstressi vähendamiseks peaks algama juurprobleemi lahendamisest. Vajaduse korral tuleb anda töötajatele valikuid oma töö sooritamiseks, vähendada monotoonse ja korduva töö hulka, vältida segaseid tööülesandeid ja kohustusi ning anda töö tegemiseks mõistlikud tähtajad. Olulisel kohal on siin ennetamine, toetamine ja vajaduse korral sekkumine.

Kindlasti ei tohi tööstressi ilminguid jätta tähelepanuta. Kergemad tööstressi ilminguid ja nende põhjuseid on võimalik tööandjal endal kindlaks teha – on olemas lühemaid küsimustikke, mida saab kasutada (näiteks „Tööstressi kaardistaja”, mille on välja töötanud Suurbritannia töötervishoiu ja tööohutuse amet ning mis hindab kuut liiki tööstressoreid (tööalased nõudmised, otsustusõigus töö üle, juhtide ja töökaaslaste toetus, tööalased suhted, rollinõuded, muudatused organisatsioonis)). Probleemide tuvastamine on pool võitu, aga teema on siiski küllaltki tundlik ja on üsna keeruline leida asjakohaseid meetmeid, mida tööandja saaks tulemuslikult rakendada.

Kui probleem on mitmetahuline ning tööandjal endal napib ressursse ja teadmisi, et olukorda muuta, on õigem kaasata professionaal. Kõige tulemuslikumaks loetakse juurprobleemidel põhinevat tegevust – kui tööstressi allikaid ei kaotata, ei pruugi näiteks töötajale pakutav tööstressi koolitus olla nii mõjus, et olukord piisavalt paraneks. Spetsialistide abiga saab taastada ka töötajate või juhi ja töötaja keeruliseks muutunud suhteid, lahendada töökiusamise juhtumeid, muuta tööstiili jne. Tänapäeval töötatakse välja ka lihtsamaid ja kiiremaid uurimisvahendeid, et hinnata tööstressi taset töötaja füsioloogiliste näitajate, näiteks südamerütmi muutlikkuse ja sülje koostise põhjal. Selline sekkumine nõuab kindlasti spetsialisti abi, et hiljem tulemusi adekvaatselt hinnata.

Psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tekkinud terviseprobleemid on samamoodi tööandja vastutusalas nagu mistahes muu töökeskkonna probleemist tingitud kahjustus – mürast tingitud kuulmiskahjustus, kemikaalide põhjustatud astma vms. Tööandja huvides on tagada, et töötaja saaks tööle tulla puhanu, terve ja positiivselt meelestatuna ning igal tööpäeval anda oma täieliku tööpanuse. Haiguslehe võtmine on juba tagajärgedega tegelemine. Selle asemel et lasta töötaja probleemidel nii kaugele areneda, et ta on sunnitud tööstressi tõttu haiguslehele jääma, tuleks tööandjal töötajatele selgitada mitmesuguseid tööstressi ennetamise võimalusi.

Kui töötajal ilmnevad selged tööstressi nähud (näiteks töö juures nutma puhkemine, olukordade lahendamine ebaviisakalt ja kannatamatult, pidev unustamine ja tööülesannete mittetäitmine vms) ning on näha, et töötaja ei suuda ega oska ise tööstressoritega toime tulla, peaks tööandja pakkuma talle näiteks tööpsühholoogi tuge. See võib olla anonüümne, aga ka grupinõustamine. Tööandja ülesanne on kindlasti rõhutada, et tööpsühholoogi nõustamine on mõeldud tervetele inimestele, et probleeme ennetada ja vajaduse korral arendada oskusi, mida läheb vaja siis, kui tööstress muutub mingil põhjusel pikaaegseks.

Lisaks kõik muud teada-tuntud praktikad, mida ka tööandja saab töökeskkonnas soodustada – lühike meditatsioon, lõunapausi ajal looduses jalutamine, liigse kiirustamise vältimine (näiteks piisava puhveraja andmine projekti lõpetamiseks) jms.

Oluline on ka tööandja selge toetus, et töötaja saaks vajaduse korral oma probleemidest rääkida ja lahendusi arutada. Eestlastena kipume tihti olema küllaltki introvertsed, üritame oma probleemidega pigem ise toime tulla või leida leevendust sõltuvusainete (alkohol, suitsetamine jne) abil ning seega peaks algatus neist teemast rääkimiseks tulema just tööandjalt. Tihti on põhjus, miks töötaja keeldub abist, kas hirm, et tööandja võib töötajasse seetõttu halvasti suhtuda või ta koguni vallandada („sinu stressitaluvus ei ole meie kõrge stressiga töö jaoks piisav”), teadmatus või oskamatus neil teemadel rääkida.

Töötajale võiks ka õpetada, kuidas ise märgata enda juures muutusi, mida saab selgelt siduda tööstressiga. Kui olukord on juba selline, et töötaja leiab, et:

•iga päev on halb päev;

•tööst või pereelust hoolimisel pole mõtet;

•tunneb pidevat väsimust, mis ei kao ka öise unega;

•suurem osa päevast kulub tegevustele, mis on kurnavad või ei paku mingit huvi,

siis võib tegemist olla juba töökurnatuse või läbipõlemisega, mis enamikul juhtudel vajab meditsiinilist sekkumist. Keegi meist ei taha jõuda sellisesse staadiumisse!

Tööstressi diagnoosimine on küllaltki keeruline, sest töötaja oma tunnete, taju ja käitumisega on üks tervik ning peale töö on tema elus ka muid stressiallikaid – suhted kodus, materiaalsed kohustused jne. Pidev tööstress lööb tavaliselt välja ka mingi muu tervisekahjustusena – stressis töötaja on vastuvõtlikum luu- ja lihaskonna ning südame-veresoonkonna haigustele, aga ka krooniliste probleemide süvenemisele. Tööstressoreid seostatakse ka ärevuse ja depressiooni riski suurenemisega. On keeruline öelda, kas tööandjat õnnestub sellisel juhul vastutusele võtta, sest Eestis ei ole töötajad veel kuigi aktiivsed Tööinspektsioonile sellistest muredest teada andma ega ka kohtusüsteemi poole pöörduma (pigem lahkutakse töölt), aga kindlasti on tööandjal töötervishoiu ja tööohutuse seaduse järgi kohustus psühhosotsiaalsete ohuteguritega tegeleda ja leida asjakohased abinõud, et psühhosotsiaalne ohutuskliima oleks ettevõttes positiivne.