Hurraa, sõda!

Sõda kui show, kõlab ju jubedalt? Ent turvalisest kaugusest, hästi toodetud reportaa žide vahendusel on ju n ä rvekõditav olümpiamängude vahele ka midagi tõelist vaadata. Actionit, kus doping on lubatud. Võitlust, kus teisele kohale tulnud osaleja ei saa sportlasküla spaasse puhkama minna. Meediale on sõda hea aeg. Eriti selline sõda, mis käib käegakatsutavas kauguses, tuttavate osapoolte vahel. Lisaks laiendatud uudistesaadetele toodetakse sõja-erisaateid, sõja-erilehed on olemas Postimehel ja Delfil. Kui parasjagu uudist ei ole, siis imetakse see kuskilt välja, mõni prominent ikka kellegi peale näpuga näitas. Ja show goes on. Nagu esireas oleks piletid, võta popkorn ja koola ning naudi.

Inimestel on õigus infot saada, põhjendavad peatoimetajad. Inimesed tahavad teada, selgitavad produtsendid. Muidugi. Ja sõjaõuduste kõrvale tahavad inimesed ikka ju kaubanduslikke teadaandeid lugeda. Et millisest pangast sõjalaenu võtta või mis lennukompanii pileteid sõjapiirkonnas veel saadaval on. Sõda on ideaalne meediasündmus, vaatajareitingud tõusevad. Ning reklaamid jätkuvad ka "inimestel-on-õigus-teada" sõjameedias. Võitluses auditooriumi ja reklaamiraha pärast on iga võte hea, sõda on sõda. Ja ega's reklaamijad NII täpselt ka vaata, millest need vaatajanumbrid koosnevad, silmapaar on fikseeritud, järelikult - reklaamikanal toimib.