Paanika on kriisis suurim vaenlane

Näiteks teha endale kolm erinevat tegutsemiskava hetkeolukorraga toime tulemiseks. Üks kõige hullema, teine keskmise ja kolmas kõige parema tulevikustsenaariumi jaoks. Ja seda nii lähima kolme kuu, poole aasta kui terve aasta tarvis. Suure tõenäosusega suurendab see mõlemat - nii kontrollitunnet kui ka proaktiivsust laiemalt.

Või püüda endale täpsemalt aru anda, mis on selle hirmu ja kontrollimatuse tunde taga, taustaks. Kas mitmesugused kuhjunud rahuldamata emotsionaalsed vajadused nagu informeerituse- ja selguse vajadus, usalduse-, turvatunde vajadus vms.? Sel moel analüüsides saab ehk selgemaks, mis on tegelikult hetkel prioriteetne, millele oma fookus suunata ning kuidas ennast emotsionaalse lühise olukorras aidata. Just sedapidi on võimalik kontrollikeset nihutada.

Või hoopis kahekordistada oma senini hästitoiminud stressimaandajate kasutamist ja suurendada seeläbi kontrolli oma enesetunde üle.

Hirmu ja paanika kaasnähe on seegi, et tekib ju ometi tahtmine üles leida peasüüdlane(sed), kes või mis kõik need negatiivsed emotsioonid meis on vallandanud. Siit see sildistamine, näpuga näitamine, risti naelutamine ja mitmest kahurist tuld andmine, mida me iga päev meedias näeme/kuuleme. Sellegi varjatud eesmärk on ju fookuseleidmine ja oma abitustunde peitmine. Ning mõnikord ka vastutuse eest pagemine.

Tee korraks proovi, tõsta oma käsi ja sihi nimetissõrmega osutamaks kellelegi, kes on võimalik süüdlane. Vaata, kellele osundavad su käe ülejäänud kolm sõrme???

Kontrolli suurendaks selles kontekstis küll hoopis teadlik hinnangulisuse vähendamine, oma keelekasutuse jälgimine, et mitte veelgi suurendada vohavat negatiivsesse takerdumist, tervikpildile keskendumine ja endalt ning teistelt õigete küsimuste küsimine. Endalt kasvõi korduvküsimine, et mis siiski võib praegu toimuvas heaks või kasulikuks osutuda.

Hirm ja paanika sünnivad määramatusest ja sünnitavad seda üha juurde. Mida see kaasa toob? Korrastamistarvidus, mis inimeses jätkuva ebaselguse tingimustes ärkab, paneb meid tegema oletusi, ennustusi ja ettekuulutusi, et selle kaudu anda enda arvates tulevikule veidikenegi konkreetsust juurde. Seda näeme praeguse globaalse majanduskriisigagi seoses, ettekuulutusi tehakse igasuguseid, kuigi tegelikult ei tea ju päris täpselt keegi, mis edasi hakkab sündima. Erinevate uurimuste järgi 80-85 % muretsejate hirmudest ja katastroofilistest ennustustest tegelikult ei täitu kunagi. Küll aga mõjutavad nad meie enesetunnet siin ja praegu, reaalajas.