Paanika on kriisis suurim vaenlane

Mida meil on õppida elukriisidest – olgu need majandus-, finants- või isikliku elu kriisid? Mis võiks olla see, mille kaudu aidata end asja sees olles ja mida oleks tagantjärele tarkusena mõistlik enda jaoks välja tõmmata.

Esimene ja võib-olla üks olulisim tõdemus on see, et sellises olukorras tekkiv hirm ja paanika ise võivadki olla võtmefaktorid, mis teevad igasuguse kriisi alati hullemaks ja raskemini üleelatavaks. Seepärast tasuks neile nähtustele teadlikult tähelepanu pöörata, hirmu fenomeni üle järele mõelda ja teadvustada, kuidas ta meid ning meie käitumist mõjutada võib. Ja mismoodi teda pisutki ohjata annaks.

Hirmu kogev inimene tunneb ohtu oma identiteedile, mida ta tajub eelkõige kontrollikaotusena. Olgu see personaalne, sotsiaalne või finantsalane kontrollimatuse tunne, see suureneb kiiresti lumepallina üha üldisemaks ja suubub arusaamisse, et enam ei õnnestu ohjata oma elu kõiki olulisi aspekte. Selles punktis on väga tähtis saada kontrollitunne tagasi, kasvõi väikestes asjades. Kuidas siis?

Näiteks teha endale kolm erinevat tegutsemiskava hetkeolukorraga toime tulemiseks. Üks kõige hullema, teine keskmise ja kolmas kõige parema tulevikustsenaariumi jaoks. Ja seda nii lähima kolme kuu, poole aasta kui terve aasta tarvis. Suure tõenäosusega suurendab see mõlemat - nii kontrollitunnet kui ka proaktiivsust laiemalt.

Või püüda endale täpsemalt aru anda, mis on selle hirmu ja kontrollimatuse tunde taga, taustaks. Kas mitmesugused kuhjunud rahuldamata emotsionaalsed vajadused nagu informeerituse- ja selguse vajadus, usalduse-, turvatunde vajadus vms.? Sel moel analüüsides saab ehk selgemaks, mis on tegelikult hetkel prioriteetne, millele oma fookus suunata ning kuidas ennast emotsionaalse lühise olukorras aidata. Just sedapidi on võimalik kontrollikeset nihutada.

Või hoopis kahekordistada oma senini hästitoiminud stressimaandajate kasutamist ja suurendada seeläbi kontrolli oma enesetunde üle.

Hirmu ja paanika kaasnähe on seegi, et tekib ju ometi tahtmine üles leida peasüüdlane(sed), kes või mis kõik need negatiivsed emotsioonid meis on vallandanud. Siit see sildistamine, näpuga näitamine, risti naelutamine ja mitmest kahurist tuld andmine, mida me iga päev meedias näeme/kuuleme. Sellegi varjatud eesmärk on ju fookuseleidmine ja oma abitustunde peitmine. Ning mõnikord ka vastutuse eest pagemine.

Tee korraks proovi, tõsta oma käsi ja sihi nimetissõrmega osutamaks kellelegi, kes on võimalik süüdlane. Vaata, kellele osundavad su käe ülejäänud kolm sõrme???

Kontrolli suurendaks selles kontekstis küll hoopis teadlik hinnangulisuse vähendamine, oma keelekasutuse jälgimine, et mitte veelgi suurendada vohavat negatiivsesse takerdumist, tervikpildile keskendumine ja endalt ning teistelt õigete küsimuste küsimine. Endalt kasvõi korduvküsimine, et mis siiski võib praegu toimuvas heaks või kasulikuks osutuda.

Hirm ja paanika sünnivad määramatusest ja sünnitavad seda üha juurde. Mida see kaasa toob? Korrastamistarvidus, mis inimeses jätkuva ebaselguse tingimustes ärkab, paneb meid tegema oletusi, ennustusi ja ettekuulutusi, et selle kaudu anda enda arvates tulevikule veidikenegi konkreetsust juurde. Seda näeme praeguse globaalse majanduskriisigagi seoses, ettekuulutusi tehakse igasuguseid, kuigi tegelikult ei tea ju päris täpselt keegi, mis edasi hakkab sündima. Erinevate uurimuste järgi 80-85 % muretsejate hirmudest ja katastroofilistest ennustustest tegelikult ei täitu kunagi. Küll aga mõjutavad nad meie enesetunnet siin ja praegu, reaalajas.

Selles kontekstis on võib-olla päris otstarbekas teadvustada, kas me tõesti mitte liiga palju ei raiska aega, energiat ja puid, et välja käia lehekülgede viisi neid ettekuulutusi, mida erinevad mõistused hirmu foonil suudavad genereerida. Ja mis tihtilugu oma keelekasutuse ja vormi poolest külvavad segadust ja paanikat pigem juurde. Ehk tasuks lisaks siinkohal endale meelde tuletada, et maailmas tundubki olevat kahte tüüpi inimesi – need, kes alati kõiges positiivse üles leiavad ja need, kes vaid negatiivset näevad? Kelle hulka ise tahaksid kuuluda?

Millest siis kokkuvõttes ikkagi lähtuda, et kohanemisvajaduse hirmutav sund ja pinge muutuksid hoopis loovaks uuenemiseks ning tekiks suutlikkus positiivne üles leida?

Enne iga väljaütlemist anna endale aru, kas sellest on abi, kas su sõnum on konstruktiivne?

Keskendu mitte minevikule ja tehtud möödalaskmistele, vaid tulevikule ja sellele, mida saad ise muuta ja mõjutada. „Kui sa ei ole osa lahendusest, siis oled osa probleemist“ ütleb kõnekäänd.

Väldi oma viha ja rahulolematuse kontrollimatut väljaprahvatamisest – sellega saab kaasneda vaid must-valgelt võimendunud lahmimine ja ebaratsionaalne tegutsemine

Hoidu teadlikult näpuga näitamisest, liigsest hinnangulisusest ja sildistamisest. Seega mõtle stiilis – kuidas teha asju paremaks, mitte, kes on süüdi, et kõik on nii halvasti.

Teadvusta, mille eest sina ise saad vastutuse võtta nii oma mineviku kui tulevikuga seoses.

Muidugi võid ju nüüd endalt küsida, et miks selles laialt levinud süüdlase tagaajamise ja „kõik, mis sülg suhu toob väljalaskmise“ hoiakus peaksin just mina olema see, kes oma hirmu ja väljaütlemisi kontrollima hakkab ning oma vastutust rohkem teadvustama peab. Vastus on väga lihtne – kasvõi selleks, et hoida silme ees iseenda isiksuslik arenguliin ja saada mistahes keerulistest aegadest oma personaalne õppetund ning teadvustatud positiivne kogemus.