Jumalaga, puberteet!

Miks saavad 12–16 aastased nii vähe tähelepanu, arvestades, et peagi ellu astuv inimene võib kujuneda lojaalseks rahaallikaks aastakümneteks? Kui tubaka- ja alkoholitootjate puhul on mõistetav ja vajalik teatud enesetsensuur, siis enamuse kodutehnika, autode, consumer goods`i kategooria toodete puhul võiks öelda, et huvi ja lojaalsuse kujundamise algusega jäädakse meil valdavalt hiljaks. Puuduvad klubid, programmid, õiges keeles, täpses kanalis. Võidab aga see kaubamärk või bränd, kes alustab noore inimesega suhtlust (ja saab nii ka omaks) märgatavalt varem, kui ametlik statistika hakkab näitama tema sissetuleku kasvu. Seega on õigel teel need turundajad, kes lisaks kord aastas suvepäevadel figureerivale karvasele maskotile veel millelegi panustavad. Sest isegi kui eelarved kukuvad: kas pole mitte kavalam jaotada osa plaanitud reklaamikulutustest ümber noortele ja investeerida sellega tugevasse turuosa kasvu nt 2 – 5 aasta pärast selmet kopeerida kõigi oma konkurentide käitumist panustades ikka, alati ja ainult “jõukasse võtmesihtrühma”? Müra hulk ja seega kontakti kvaliteet on hoopis eri klassist - kui ühte kõnetab korraga üks, siis teist kümme korraga. Kelle sõnum jääb meelde? Või kui rääkida tasuvusest ajas, siis: milline äriplaan näeks täna veel investeeringule ette lühemat tasuvusaega kui 2 – 5 aastat?

Niisiis teenagerid. Midagi uut? Põhimõtteliselt mitte. Kui istuda Euroopas mõne suurema rahvusvahelise kaubamärgi aastaplaanide arutelul, siis võib 90%se tõenäosusega kindel olla, et jutuks tulevad ka need read excel’is, mis puudutavad kaubamärgi tarbijaskonna järelkasvu kujundamist ja kasvatamist. Läbi süsteemse ja aktiivse kommunikatsiooni. Sest ei pea olema professor saamaks aru, et inimene ei ole “harjumuse ori” alates passi või tööraamatu saamisest, vaid inimene on inimene, olgu ta suur, väike või keskmine.

Kummati on aga nii, et Eestisse jõudes need read plaanides justkui haihtuksid. Kui mitte paberil, siis reaalsuses küll. Põhjenduseks tuuakse reeglina turu väiksust, mis justnagu ei võimaldaks siiski fikseeritud maatriksit jälgida või siis ajapuudust või kohalikku käsku “teenida nüüd ja kohe, mitte homme”. Kõige levinum on aga argument, et teenagerid ei jälgi meediat ja seega neid “nagunii ei taba”. Seda viimast ja põhilist müüti tahakski siinkohal kummutada.