Odav suhkur – alatu turundusnipp või paratamatus?

Turundus- ja kommunikatsioonijuhid on tihti oma töös olukorras, kus tuleb valida populaarsuse ja ühiskondlikult vastustustundliku käitumise vahel, kirjutab Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht Evelin Mägioja.

Turundusblog Eva

Alles see oli, kui meedias ilmusid kõmu tekitanud pildid üksteise võidu kinkekaarte sisaldanud loosisedeleid haaravatest inimestest Tartu Rimi Lõunakeskuse avamiselt ja sellest mõned päevad hiljem veelgi hullemast märulist 99krooniste kingadega kaubelnud kingapoest Shu. Enne veel, kui need üritused lõplikku unustustehõlma kadusid, jõudis uudistesse vastavatud Eesti suurim odavmüügikauplus XL Säästumarket, kes üllatas 5 krooniga pakutavate kiloste suhkrupakkidega, mida meeletutes kogustes rabati. Ilmselt ei ole siinkohal mõtet pead vangutada ja öelda, et keegi ei eeldanud, et nende pakkumiste peale kohale tullakse ja mäsuks võib minna.

Iga turundaja teab, et uue tootega turule tulekuks antakse üldjuhul vaid üks võimalus, seega tuleb kohe alguses saavutada maksimaalne tähelepanu. Võib küll loota, et kliendid tutvuvad uue toote või ostukohaga ajapikku ja hakkavad hindama selle väärtusi. Räägivad sellest tuttavatelegi ja bränd kogub vaikselt elujõudu. Põhimõtteliselt võibki nii läheneda, ent rahaliselt võib selline vaikne brändi sissetöötamine äärmiselt kulukaks osutuda.

Mõistlikum tundub kohe alguses investeerida suurem summa meediakampaaniasse, et siis kohe müüginumbrid üles saada ning raha tagasi teenima panna. Mida aga teha siis, kui ettevõttel üleriigilise reklaamikampaania jaoks raha napib? Üks võimalusi ongi korraldada meediakära, mis tooks kohale hulga inimesi ja nende sabas ajakirjanikud. Ülesanne, mis pole küll lihtsate killast, on lahendatav, kui vähegi teada, mis erinevaid osapooli huvitab.

Täna tõmbavad inimesi sooduspakkumised, mida ennekuulmatumad, seda paremad. Ürginstinktid hakkavad tööle, kui juurde öelda, et pakkumisest saavad osa vaid kiiremad. Meediat huvitab jällegi omakorda see, mis rahvast köidab ja millest need, kes ise kohal ei viibinud, hiljem meedia vahendusel osa soovivad saada.

Jah, võib olla on õõvastav vaadata, kuidas inimväärikust minetades üksteise eest üritatakse paremat kaupa ära rabada. Ent ometi tullakse kohale ja ometi vaadatakse ajalehest pilte ja telest repotaaži. Niikaua, kui leidub kliente, leidub ka pakkujaid.

Ilmselt võib siinkohal rääkida turundaja vastutusest ja eetilistest piiridest. Hästi, me teame, et inimesed sooduspakkumiste peale hulluvad, kuid kas oleks võimalik seda kõike rahulikumalt korraldada, võiks küsida. Lisaks võib argumenteerida, et taoliste ürituste korraldamise peale tõuseb küll tuntus, ent samaaegselt kujunevad ka arvamused brändist, millele jääb külge odav maik. Ent rääkides odavmüügibrändidest nagu Säästumarket, mainitud kingapood Shu ning välismaiseid näiteid tuues odavlennufirma Ryanair, siis selline kuvand ongi ju soovitud.

Arvan, et sooduspakkumine ei tundu kunagi sama atraktiivne, kui seda igaüks talle sobival kellaajal mugavalt osta saaks. Inimese loomus kord juba on selline. Ei ole õige süüdistada ajakirjanikke, kes jätaksid tulemata rahulikult toimuvale kaupluse avamisele, sest kajastab ju meedia ikka kõige rohkem neid teemasid, mille vastu inimesed huvi tunnevad. Tele- ja raadioreitingud, klikid internetis ja ajalehtede päevased läbimüügid räägivad siinkohal enda eest.

Samuti ei taha ma õigustada kaklemist suhkrualuste juures. Tegelikult tahaksin loota ja usun, et peagi mõtlevad turundajad välja paremad viisid, kuidas näidata ostukohta või toodet soodsana, ilma et keegi sealjuures siniseid plekke käsivartele saaks. Senikauaks tuleb ilmselt aga taoliste reaktsioonidega leppida või siis protesti avaldusena ise mitte osaleda ei kohapeal ega meedia vahendusel.

Odav suhkur – alatu turundusnipp või paratamatus?

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised