“Kiire raha” kärbib konkurentsivõimet

Iga-aastased “ennaktempos” aktsiisitõusud on Eestis muutunud reegliks nagu öö järgnemine päevale. Asi pole aga aktsiisides, vaid selles, et riigieelarvesse vajatakse juurde järjest rohkem vahendeid, kuid puudub strateegiline arusaamine, kust neid saada. Kuna valimislubadusi tuleb anda ja mõnikord ka täita, siis peamiseks tegevuseks on muutumas „kiire raha“ leidmine eelarvesse. Peamiselt tähendab see maksutõuse ükskõik mis kujul.

Aktsiisid pole ainuke näide. Sõiduautode käibemaksu mittetagastamine ettevõtluses täies ulatuses „õigluse eesmärgil“ võrreldes eraisikutega sobib teiseks. Keskkonnatasude tõus (millele mõned põlevkivifirmad on juba reageerinud teatega tehaste sulgemisest) kolmandaks. Kevadel oli väga lähedal käibemaksuseaduse muudatus, mis oleks erinevalt naaberriikidest maksustanud hotelliteenused täies ulatuses käibemaksuga.

Mis siis sellest on, kui me saame nõnda juurde järjest rohkem raha, millega tehakse inimestele head? Muud ei olegi, kui et see kõik tuleb ettevõtete konkurentsivõime vähendamise arvelt. Sellest sõltub aga Eesti riigi majandus, kogu meie riigieelarve ja inimeste heaolu pikas plaanis. Riik, kes ei hoolitse oma ettevõtete konkurentsivõime eest, on nagu kartulikasvataja, kes igal kevadel avastab, et on jätnud mullusega võrreldes mahapanekuks järjest vähem ja kehvemat seemet - tagajärjeks on järjest viletsam saak.

Uute valimiste eel räägitakse palju sellest, kuidas parandada inimeste elu Eesti riigis. Selle kõrval puudub aga täiesti diskussioon, kuidas parandada ettevõtete elu, kes selle heaolu tõusu tegelikult kinni maksavad. Ainus eluterve lähenemine saab olla see, et riigieelarve täitmise peamiseks vahendiks on majandus ja majanduskasv, mitte maksutõus. Ja majandus saab kasvada vaid siis, kui oleme konkurentsivõimelised ning ettevõtted suudavad kasvatada nii käivet kui kasumit.

Just konkurentsivõime baasilt saab ka riik teha otsuseid. Kui kehtestame hotellidele täies ulatuses käibemaksu, hakkavad turistid varem või hiljem eelistama meie naaberriike, kes annavad antud sektorile soodustusi. Tulemuseks on töökohtade ja ettevõtete vähenemine. Tõstes keskkonnatasusid arvestamata, mis toimub näiteks energiahindadega maailmas, saame sama tulemuse. Tõstes valimatult aktsiise naabrite suunas vaatamata, juhtub sama.

Prantsuse rahandusminister soovitab majanduskasvuks ja riigi konkurentsivõime suurendamiseks kauplused pühapäeviti avada. Samal ajal soovib Tallinna linn pühapäeviti keelustada poodides alkoholi müügi, andes kogu turismisegmendile selge sõnumi – pühapäevaks pole mõtet siia tulla.

Mõnikord tundub, et riigiisade arvates elame me mullis, kus ümbritsev meid ei mõjuta, aga mõjutab ikka küll. Ja kapitalil on jalad ehk see liigub sinna, kus on võimalik teenida (rohkem) kasumit. Lätis pole õlletehased näiteks aastaid suutnud arvestatavat kasumit teenida. Selle tulemusena on kolmest suuremast tehasest kaks uksed kinni pannud ja „läti“ õlu tuleb nüüd Eestist ja Leedust. Riik on kaotanud töökohti ja seeläbi ka maksuraha. Taani vähendas mullu juulist õlleaktsiisi 50% (sic!) võrra, sest vahe Saksa õlleaktsiisiga oli liiga suur ning Taanit ähvardas tehaste sulgemine ja inimeste tööta jäämine.

Selle valguses tundub lausa veider ühe poliitiku ütlus, kellega ma hiljuti arutasin aktsiiside teemat, et kuna A. Le Coq'i kasum on liiga suur, siis on aktsiisitõusuks ruumi veel kõvasti. Kui riigi kreedoks on ettevõtete kasumite vähendamine, siis on midagi selles riigis valesti.

Riik on teatavasti loonud ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks EASi. Kui aga võrrelda erinevate EASi tüüpi organisatsioonide toetusprogramme kas või Balti riikides, siis on eestlased jälle tugevad kaotajad. Ma ei poolda riiklikke toetusi, kuid kui meie naaberriigid seda teevad, peaks sarnased võimalused olema ka meil. Näiteks Leedus on kõige suurem maht (350 mln eurot) uute tehnoloogiate investeeringute toetusel, mis koos ettevõtete-poolse võimendusega tähendab investeeringuid tugevasti üle miljardi euro. Eestil on selle koha peal summaks 0 (null). Ja siis veel imestame, kui varsti edestavad Leedu ettevõtted meid ükskõik mis turul oma toodetega kvaliteedi või hinna poolest.

Ma tahaks riigiisadele südamele panna, et kui Eestis tehakse muudatusi ettevõtete toimimise osas, tuleks kõigepealt võrrelda end vähemalt oma naabritega ja mitte teadlikult kahjustada meie ettevõtete konkurentsivõimet. Kui aga tahame konkurentsivõimet tõsta, on lihtsaim võimalus asuda dialoogi erialaliitudega. Küsida, mida teha, et antud valdkonnal läheks paremini. Just erialaliitudel on hulk mõtteid, mida poliitikud võiksid vähemalt arutada. Kahjuks on see koostöö senini olnud ainult ühesuunaline. Heal juhul riik lihtsalt informeerib, mida kavatseb otsustada, tavaliselt aga mitte sedagi.