Aitab kivipalli mängimisest: võtame laenu

Šveitsi riik kaasas eelmisel nädalal primaarturult 10aastase tähtajaga negatiivse nominaaltootlusega frangis denomineeritud võlga. Saksa riigi võlakirjade tootluskurv on kuni seitsmenda aastani negatiivne, Bulgaaria ja Sloveenia on hiljuti kaasanud 20aastase tähtajaga raha. Mehhiko-sugune arengumaa müüs edukalt 100aastase tähtajaga euros denomineeritud võlga, Läti 10aastane kaupleb tootlusega 58 baaspunkti jne.  

Valdav enamik maailma riike kasutab ühel või teisel moel võlakapitali, olgu see siis oluliste investeeringute tegemiseks või kulutuste katmiseks. Aga meie, konservatiivset raha- ja eelarvepoliitikat ajav riik, elame juba paarkümmend aastat kivipallurliku veendumusega, et laenu võtta ei tohi, sest laenurahaga me niikuinii mitte midagi mõistlikku teha ei oska. Mina ei ole aru saanud, millise sisulise konkurentsieelise annab Eesti riigile võlavaba bilanss. Kaua ja miks me seda puujumalat kummardame?

Meil küll tekkis väike debatt, kui avastati, et Eesti Pank, näe, peab trükisoojade eurode eest välismaist võlga ostma, sest siinmail sobilikke instrumente ju pole, aga ei midagi enamat. Teha võlakiri, et Eesti Pangal oleks võimalik täita oma püha kohustust osaleda rahatrükis, on sisult küll üksjagu naeruväärne idee, aga et arutelu tekkis, siis mõtlesin oma mure ka südamelt ära rääkida.

Laenurahaga saab palju ära teha

Ma kuidagi ei nõustu jutuga, et Eesti riigil ei oleks laenurahaga mitte midagi mõistlikku teha. Kas tõesti riigil ei ole projekte või alafinantseeritud valdkondi, mis suurendaks meie konkurentsivõimet ja tõstaks elukvaliteeti? Kaua me räägime mitmerealisest Tallinna-Tartu või Tallinna-Pärnu maanteest, teeks need juba ära? Kas on ikka päris mõistlik ehitada ja ülal pidada praame, kui me saaks ehitada mandri ja Muhumaa vahele umbes 6 km pikkuse tasulise silla, mis praamialternatiiviga võrreldes end tõenäoliselt 10–15 aastases perspektiivis ära tasub?

Kas meie riigi kaitsevõimekus on tõesti sellisel tasemel, et me ei peaks geopoliitilise sündmuste valguses sellesse valdkonda investeerima rohkem kui need hädised 2% SKTst, millest suur osa ei ole investeering, vaid jooksvate kulude katmine? Hangiks näiteks mingit riigikaitseks vajalikku kaasaegset sõjatehnikat ja investeeriks selle kasutamiseks vajalikku väljaõppesse või rajaks vastavat infrastruktuuri? Äkki oleksid liitlased valmis meie kaitsevõime suurendamisse rohkem panustada, kui me ise oluliselt rohkem teeksime? Investeeringud teede ja transpordi infrastruktuuri on ilmselt ka kaitsevõimekuse seisukohast tähtsad. Mõistagi elavdab igasugune riiklik investeering kodusesse infrastruktuuri majandust ja suurendab seeläbi riigi maksubaasi.

Riigi võlakirjal on veel mitmeid olulisi ja praktilisi väljundeid, millest meil seni pole räägitud. Näiteks on kapitali õiglase hinna defineerimine Eestis olnud aastakümneid üks suur must maagia, sest meil ei ole valitsuse võlakirja, mis kehtestaks Eestis riskivaba tulumäära. Meie poliitikutele arusaadavalt tundub see temaatika pseudoprobleemina, sest valijal pole ju kapitali õiglasest hinnast ja finantsvarade hindamisest sooja ega külma. Samas on kapitali hind oluliseks praktiliseks sisendiks näiteks reguleeritud infrastruktuuriettevõtete teenusehindade arvestamisel, millest sõltuvad muuhulgas meie kõigi kodukulud. 

Kohaliku finantsturu arengu kontekstis aitaks selgelt defineeritav riskivaba tulumäär adekvaatsemalt hinnastada siinseid finantsvarasid.  Ka oleks selline sisend vajalik kohaliku võlakirjaturu tekkeks, sest finantsmaailm kasutab laialdaselt võrdlevat hindamist.  Samuti saaks riik läbi võlakirjaturule tuleku kaasa aidata kohaliku võlakirjaturu (taas)tekkele.