Euroopa lõpp lähedal?

Joseph E. Stiglitz.  Foto: Project Syndicate

Euroopa Liidu juhid mängivad Kreeka valitsusega riskantset mängu, hoiatab Columbia Ülikooli professor Joseph E. Stiglitz Euroopa lõhestumise pärast muret tundes.

Kreeka on tulnud oma võlausaldajatele juba enam kui poolele teele vastu. Ometi nõuavad nood Kreeka liitumist ebaõnnestunud programmiga, mille elluviimist vähesed majandusteadlased on kunagi realistlikuks pidanud.

Kreeka eelarve jõudmine suurest miinusest primaarsesse ülejääki oli peaaegu pretsedenditu, ent nõudmine viia riigi primaarne ülejäääk  4,5%-ni SKPst on juba ajuvaba. Kahjuks polnud hetkel, kui troika – Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja IMF – selle nõudmisega lagedale tulid, Kreekal muud võimalust kui nõustuda.

Narrus oleks jätkata

Eriti narr on programmiga jätakata nüüd, kus Kreeka SKP on kriisi algusega võrreldes langenud 25%. Troika hindas programmi makromajanduslikke mõjusid väga valesti, uskudes, et kasinusmeetmed viivad Kreeka ekspordi ja majanduse tõusule, või et võla jätkusuutlikuks muutmiseks piisab selle ühekordsest restruktureerimisest. Kuna ennustustega pandi mööda nii suurelt, siis on Kreeka valitsusel ja rahval õigus keelduda samamoodi jätkamast.

Ja ometi on kokkuleppeks ruumi: Kreeka on selgelt väljendanud oma valmisolekut reformideks ja tervitanud Euroopa abi. Kui ka Kreeka võlausaldajad näitaksid üles veidi arusaamist tegelikest võimalustest ja reformide makromajanduslikust mõjust, siis võiks sündida kokkulepe, millest võidaksid nii Kreeka kui ka kogu Euroopa.

Euroopas, eriti Saksamaal, on ka palju neid, keda Kreeka võimalik lahkumine eurotsoonist ei morjenda. Nad ütlevad, et turg on selle juba „sisse arvestanud“ ja et see võiks rahaliidule kasukski tulla.

Kreeka lahkumisel tõsised tagajärjed

Minu arvates ei taipa need inimesed üldse, kui suured riskid siin ähvardavad. Ka USAs oli enne Lehman Brothersi kokkukukkumist 2008. aastal näha samasugust enesega rahulolemist. Ameerika pankade nõrkused olid ammu teada, aga kuna läbipaistvust oli vähe, siis ei saanud turud ega poliitikud päris hästi aru, kui läbipõimunud finantsmaailm tegelikult oli.

Maailma finantssüsteem sööb seda suppi tänini, kusjuures pangad on endiselt läbipaistmatud ja seega riskiseisus. Me ei tea tänini kõiki finantsinstitutsioonide vahelisi seoseid, mis muuhulgas lähtuvad derivatiividest ja krediidiriski vahetustehingutest.

Ka Euroopas võib juba näha, kui puudulik on eurotsooni regulatsioon ja ülesehitus. Eurotsoon ei soodusta konvergentsi: kui talent ja kapital kriisimajandustest lahkuvad, läheb viimastel laenude teenindamine raskeks. Ja kui turud mõistavad, et allakäigu spiraal on eurosse sisse kirjutatud, saavad järgmisel kriisil olema rängad tagajärjed. Tulemata aga uus kriis ei jää, see on juba kapitalismi loomuses.

EKP presidendi Mario Draghi 2012. aasta usaldustrikk – kui ta kinnitas, et euro säilitatakse iga hinnaga – on seni töötanud. Aga teadmine, et euro ei ole liikmetele siduv, tähendab, et järgmisel korral seda ilmselt enam öelda ei saa.

Kreeka võõrandumiseks halb aeg

Kõige kardetavam tagajärg on Euroopa solidaarsuse nõrgenemine. Euro pidi Euroopa ühtsust tugevdama, kuid on läinud vastupidi. Samas ei ole see Euroopa huvides, et tema piiril oleks üks naabritest võõrandunud riik. Eriti ohtlik on see praeguses ebastabiilses geopoliitilises olukorras: Lähis-Ida keeb, Venemaa on agressiivseks muutunud ja maailma suurimaks majanduseks tõusnud Hiina – mis on ühtlasi maailma suurim hoiuste allikas ja kaubandusjõud – esitab omi väljakutseid. Praegu ei ole aeg Euroopa lõhestamiseks.

Eurot luues kujutlesid Euroopa liidrid end visionääridena, kes vaatavad lühiajalistest eesmärkidest kaugemale. Kahjuks olid nende ambitsioonid suuremad kui nende arusaamine majandusest. Samuti ei lubatud neil luua seda institutsioonide raamistikku, mis oleks ehk lasknud eurol toimida nii, nagu see oli mõeldud.

Rikkust ei tulnud, jama küll

Ühisraha pidi tooma ennenägematu rikkuse, kuid tegelikult on raske näha selle positiivset mõju eurotsoonile enne kriisi, samas kui pärast kriisi puhkemist avaldunud negatiivsed mõjud on hästi näha.

Nüüd sõltub Euroopa ja euro tulevik sellest, kas Euroopa poliitilised juhid suudavad kokku viia natuke majanduslikku taipu visionääri mõtlemisega ja murega Euroopa ühtsuse pärast. Vastus peaks hakkama selguma lähinädalail.

Copyright: Project Syndicate, 2015 

Hetkel kuum