Kõneleb eesti keelt – järelikult eestlane

Tugev rahvuslus näitab rahvuse nõrkust. Mida tugevam on rahvuslus poliitilisel skaalal ja mida enam on sellega seotud teemad esindatud avalikus teadvuses, seda hapram on rahvuse eneseteadvus. Mida suurem on vajadus rahvust rõhutada ning mõtestada iseenda, riigi ja rahva olemist rahvuse põhjalt, seda suurem on rahvuse hirm oma näo kaotamise ees. Hirm võib nähtavaks teha näod, mille nägemine nägijat kohutab ja peletab. Hirm hirmutab, sest on ise hirmus.

Hirmul on mitu  juurt ja süüd. Meil ei ole olnud aega ja võimalust rahvusena eneseteadlikuks kasvada. Sajandite vältel ühe suurvõimu alt teise alla lükatuna oleme pidanud hulga jõudu kulutama pelgale ellujäämisele, võimalust mõtestada iseenda olemist on tulnud leida nii vaimselt kui ka aineliselt erakordselt keerulistes oludes. Rohkem kui kuuekümne aastane võõrvõimu all elamise kogemus elab seda mäletavate inimeste alateadvuses oma kontrollimatut elu edasi. Agressiivse idanaabri tegevus Ukrainas toidab ajaloolisi hirme jõudsalt ja järelejätmatult.

Suurte hirmud väljenduvad teisiti kui väikeste omad. Kui suur ja tugev kardab, siis ta ründab, sest tema poolel on vägi, mis ei põlga vägivalda. Väike tõmbub valuhirmus endasse, vahel vaikusse, otsib ellujäämise võimalusi. Teinekord teeb ennast pisku pisemaks, kui päriselt ongi. Mida suurel on hulganisti, seda väikesel vähe. Mida enam väike kardab, seda kergem on suurel rünnata.

Väikese vägi

Olgem lihtsalt varmad oma keelt jagama! Keelt jagades jagame seda, kust me tuleme, mis me päriselt oleme ja kuhu oleme teel. Keelt jagades avame oma meelt ja mõtet, ja jagades õpime seda ka ise (uuesti) tundma. Rohkem kui tulijaid tuleb peljata neid meie endi hulgast, kes ei loe, küll aga kirjutavad, sest tänapäeval ei pea kirjutamiseks enam lugeda oskama. Aga kes oskab lugeda, see teab lugusid, ja lood juba edasi kõneldes ei kulu – või siis kuluvad uuesti, paremini pähe. Kes teab omi lugusid, tahab kuulata ka teiste omi.

Muidugi ei mõtle ma, et kõik tulijaid peaks keeleõppe kaudu nii eestlasteks tegema, et nad nii meie sarnaseks muutuvad, et esimesel võimalusel Soome tööle putkavad (ehkki seda nad teevad ilmselt niikuinii, kui saavad aru, kui külm siin on ja kui vaesed me oleme). Ma ei pea silmas ka mingeid karme keeleeksameid ega üldse midagi sellist, mis käib keele kui riigi võimuinstrumendi juurde. Pigem lihtsalt seda, et ärme hakka nendega kohe inglise keeles rääkima, nagu me venelastega nii kergesti vene peale üle läheme. Räägime nendega ja laseme neil rääkida.

Pagulaste saabumine on meile võimalus end eestlastena (uuesti) mõista ja laiendada oma eneseteadvust enesekindluse suurendamise kaudu. Kindlus, mis elab keeles, on löömatu linn, vallutamatu vald, mille eluala suurendamine on meie huvides. Keele kõnelejate hulga suurendamisega avardame oma paopaika, kus elab rahvuse püsi.

Nii et kui kõneleb eesti keelt – järelikult on eestlane! Mind ei kurvastaks sugugi, kui eestlaste nahk saja aasta pärast tooni võrra tumedam on või pruune silmi rohkem näeb. Aga kui siinmail tolle aja peale veel eesti keeles lugeda ja kirjutada mõistetakse, riik püsib ning tööd ja leiba jagub, siis oleme saanud palju rohkem iseendaks, kui oleme praegu – ja näidanud, et väikese vägi on võimatult suur.