Nii nad tapsidki riigikapitalismi

„Kuningad ei oma midagi. Nemad valitsevad. See on hoopis midagi muud,“ selgitab kuulus ärimees raamatus „Väike prints“. Haruldaselt lihtne ja läbinägelik kirjanik Antoine de Saint-Exupery poolt. Riigiäriühingud on olemuslikult huvide konfliktis, mis on nende põhjus ja eesmärk. Kas teha äri ja olla omanik? Või teha poliitikat ja valitseda? Raha või hääled?

Riigivara seadus ütleb, et riigivara tuleb valitseda eesmärgipäraselt. Erinevalt erasektorist, kus lubatud on kõik, mis pole keelatud, kehtib avalikus sektoris ja avalike vahendite kohta õiguspõhimõte, et lubatud on ainult see mis on lubatud. Seega on avalikus sektoris eesmärgipärasus lausa õiguslikult nõutav, mitte üksnes nutikuse küsimus.

Eesmärgi küsimus on otsustav muidugi ka sisuliselt. Jim Collins kirjutab raamatus „Valik olla suurepärane“, et eriti edukad juhid ilmutavad oma tegevuses äärmuslikku järjekindlust ja kooskõlalisust eesmärkide ja väärtushoiakutega. Nad on oma püüdlustes absoluutselt järeleandmatud, monomaniakaalsed ja paindumatud. Kas riigiäris on see võimalik ja lubatud?

Lisaks peab Euroopa Komisjoni suuniste kohaselt abi jaoks riik tegema alternatiivsete transpordivõimaluste võrdleva, läbipaistva, põhjendatud ja koguseid välja toova kulude analüüsi ning tehtud arvutused ja metoodika peab olema avalik. Lihtsamalt öeldes peab asi olema nähtavalt tõendatud. Juba viidatud raamatus nimetab Jim Collins teiseks edukuse võtmeks empiirilise loovuse, mis tähendab toetumist otsestele vaatlustele, praktilistele eksperimentidele ja vahetutele käegakatsutavatele tõenditele. Ilma selliseid tõendeid nägemata võib tunduda, et omaniku rahalised huvid võivad seekord prevaleerida valitsemise ning transpordi- ning toetuspoliitika eesmärkide üle.

Tagajärjeks on turumoonutused ja bussifirmade ebakindlus. Tegelikult oleks eesmärgipärane mõõta Elroni tegevust autostumise vähendamise vastu ja vajadusel lisada või kombineerida siia täiendavaid meetmeid (toetusskeemi sõltuvus autokasutusest, auto- või teemaks vms.). Ilmselt ei ole Tallinna lähiliinide puhul kahtlust, et Elron on oma tegevuses eesmärgipärane ning puudub ka konkureeriv erasektor. Kaugliinide asjus ma nii kindel ei oskaks olla. Kuid kes selle eest Eesti riigis hoolitseb, et eesmärgistus oleks õige, olgu äriühingul endal või tema riigipoolsel toetamisel, ilma et see keegi oleks huvide konfliktis?

Eeltoodud kaasused ja seadusest tulenev eesmärgipärasuse nõue üldjoontes kinnitavad meedias juba intensiivselt viidatud mõne aasta tagust Erkki Raasukese juhtimisel tehtud järeldusi omaniku ootuste parema sõnastamise kohta. Nõustun temaga ka selles, et minister kipub praegu valdusfirma asutamisega alustama valest otsast. Julgen olla siin veel kriitilisem, lootes, et see viib põhjendatuma otsuseni. Arvan, et juriidiliste abstraktsioonide arv on läbipaistvusega pöörvõrdelises suhtes ning tekitab vajadusi üha uute järelevalveabinõude järele. See võib, kuid ei pruugi olla vajalik. Valdusfirma tegemine valdusfirma tegemise pärast viib tegeliku äri lihtsalt omaniku pilgu ja hääle eest kaugemale ja muud midagi. Siis on ehk tõesti mõttekam juba erastama asuda.

Lõpetan „Väikese printsi“ motoga: tähed pole kõikidele inimestele ühed ja samad. Neile, kes neid märkavad, on tähed teejuhiks. Teistele on need lihtsalt tulukesed.