Teet Soorm • 5 oktoober 2015

Päästkem seakasvatus!

Teet Soorm  Foto: Andras Kralla

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm sõnastab meetmed, mis jätaksid meile alles arvestatava seakasvatuse ja kodumaise tooraine lihatööstustele.

Sigade Aafrika katku mõjusid hinnates jäädakse meedias sageli lühiajalise pealiskaudse matemaatika tasemele. Mainitakse, et enne oli 350 000 siga, nüüd on katku nakatunud farmidest tapetud 20 000 looma ringis – järelikult on vähenemine alla 10%, niisiis on seakatku mõju väike.

See on kahjuks diletantlik vaade seakasvatuse olukorrale. Tunduvalt täpsema ja samas kurvema pildi annab põhikarja statistika ehk eelkõige emiste arv Eesti seafarmides. Seakasvatajate andmetel on aasta alguses ligikaudu 30 000 pealine emisekari aasta lõpuks vähenenud umbes 21 000 peale. Seega on talveks 30% põhikarjast läinud.

Kuigi ka seakatku nakatunud farmides hävitati emiseid, on karja vähendamine olnud eelkõige seakasvatajate teadlike valusate ja kalkuleerivate otsuste tulemus. Emiste arvu vähenemise taga oli kevadel kehv turuolukord, aga koos seakatku levikuga on peamine põhjus nüüdseks kitsendustega tsoneeringutest tingitud kauplemis- ja käitlemispiirangud sigadele ja sealihale. Kõik see viitab sellele, et emiste arvu langus pole kaugeltki peatunud.

Kolmas tsoon kannatab rängalt

Eriti kannatavad nn 3. tsoonis ehk järelevalvetsoonis asuvad seafarmid, mis on puhtalt majanduspiiranguna seatud puhastele ja täiesti tervetele seafarmidele järelevalveks. Ilma oma lihatööstuse ja tooteportfellita on 3. tsoonis sigade pidamine mõttetu, kuid ka nende olemasolul on see raskendatud ja jätkusuutmatu. Nimelt on Euroopa Komisjon sätestanud 3. tsoonist pärit sealihale karmid kauplemis- ja käitlemispiirangud, mis on ühtpidi nii keerulised kui ka kulukad. Näiteks tuleb 3. tsoonist pärit sead tapamajja saata eraldi päeval, mille eesmärgiks on vältida eri tsoonidest pärit liha ristkasutamist.

Lisaks tuleb 3. tsoonist pärit sigadelt saadud lihale peale panna erimärgistus, mis näitab, et liha on läbinud erikontrolli. Selle kõigega kaasneb täiendav dokumentatsioon ning suured veterinaarsed kulud. 3. tsoonist pärit sigade puhul on teatavasti liha ja subproduktide eksport keelatud ning seda liha saab vabalt müüa ekspordiks ainult 80 kraadi juures kuumtöödeldud toodetes. See nõue ei ole kestlik ning tapab meie konkurentsivõime eksporditurgudel.

Nagu näha, ei ole tegemist jätkusuutliku majandamisega. Selliste piirangutega kaasneb üsna kiire seakasvatuse langus.  

Allesjäänut tuleb hoida

Praegu veel Eestis nuumsigu on, kuigi ka nende arv on hakanud tasapisi järk-järgult vähenema. Emise seemendamisest tapavalmis nuumikuni läheb aega umbes 10 kuud. Seega karjast kadunud emise mõju lihatoodangule saabub alles 10 kuud pärast emise tapamajja viimist. Niisiis järgneb lihatoodangu vähenemine emiste arvu vähenemisele ajalise viitega ja tapamajades algavad suured probleemid järgmisel kevadel  sigu enam pole ja kaugematest riikidest ei kannata neid eriti tuua ka. Selle tagajärjena seisab osa tapamajadest peatselt kasutult või töötab osalise tööajaga. Töökohtade arv tapamajades, lihalõikustes ja lihatööstustes on aga tunduvalt suurem kui farmides ning koos sellega ka mõju lihatööstusele.

Korrektsioon toodangu tasemes on halvas turuolukorras paratamatu ning arusaadavalt ei saa seakasvatus olla riskivaba äri. Peame aga arvestama, et seakasvatust piiravad administratiivselt seatud tsoneeringud, ja need ei ole turujõududega seotud. Kui seame administratiivseid piiranguid, siis peab ka arvestama, et need maksavad raha. Ütleksin nii, et turumõjude korrektsiooni mõttes on 30% toodangu vähenemine rohkem kui adekvaatne. Peaks aitama – nüüd tuleb allesjäänut hoida.

Näen ise järgmisi põhilisi meetmeid, mis jätaksid meile alles arvestatava seakasvatuse ja kodumaise tooraine lihatööstustele:

1. Põhikarja toetused seakasvatajatele kuni Eestis kehtivate tsoneeringute lõppemiseni.

Siin peame arvestama, et olukord on pea sama raske nii tsoonis sees kui ka väljas, sest tsoonist tulev odav liha lööb siseturu hinna alla kõigi jaoks ühtemoodi. Oluline on saada ka Euroopa Komisjonilt mingi perspektiiv tsoneeringute ajalise kehtivuse asjus. Samuti tuleb vältida keerulisi, populistlikke ja kasutuid skeeme toetuste jagamisel seakasvatajatele. Ei ole meil vaja paari seaga majapidamistes tarade ehitamist toetada ega konserve osta – meil on vaja toetada seakasvatajat läbi põhikarja säilitamise.

2. Metssigade populatsiooni viimine miinimumini.

Metssigade populatsiooni arvukus peab vältima katku levikut, et eri asukonnad kokku ei puutuks. Jahiturism ja metsas poolkodusigu pidada on tore, kuid prioriteedid tuleb paika panna. Sigade Aafrika katk küll tapab metssead mingi hetk, kuid mõne aasta pärast on see teema jälle üleval ning seisame silmitsi sama olukorraga, milles oleme praegu. Metssigade arvukust peab reguleerima karmimalt ning need otsused tuleb võimalikult kiiresti vastu võtta. Vastasel korral peame arvestama, et seakatk ei kao Eestist kuhugi.

Ka bioohutusnõuded on loomulikult olulised. Vanasõna „Looda jumalale, aga oma hobused seo ikka ise kinni“ kehtib siinkohal eriti. Seakasvatajad kaitsevad oma farme ning peavadki seda tegema hoole ja armastusega. Kahjuks võib see kaitsmine asjatuks osutuda ja farmid võivad ka ilma katku nakatumata tühjadeks tondilossideks saada. Veel pole hilja seda peatada.

Hetkel kuum