Haridusraha põleb katlamajas

Vanade asjade meenutamine on mõnikord tüütu, ent sellegipoolest õpetlik. Kui Eesti elanik tahtis 30 aasta eest autot soetada, siis realist sai arvestada kolme variandiga: Zaporožets, Moskvitš või Žiguli. Koos vabadusega avardusid ka autoostja võimalused – korraga oli valida lausa kümnete markide vahel. Kuigi marksistide meelest oli see ühiskonna ressursside raiskamine, ei varisenud siiski taevas kokku.

Midagi sarnast toimub praegu ka üldhariduses. Järjest on asutatud uusi sõltumatuid koole, ja õpilastele ning lapsevanematele see meeldib. Pole ka ime, sest loodavad koolid pakuvad uusi haridusvõimalusi. Lihtsameelsele vaatlejale võib tunduda, et kui ühes koolis õpitakse süvendatult saksa keelt ja teises keemiat, siis ongi mitmekesisus olemas. Palja silmaga võib näha kristlike ja Waldorfi koolide eripära. Aga ka siis, kui sõltumatu kooli lipukiri on humanism õpiprotsessis, on see praeguses koolisüsteemis märkimisväärne. Kui selline eesmärk teostub, siis saadakse ka vanemate ja laste tunnustus.

Haridusministeerium on aga muutustest segaduses. Laste arv väheneb ning inimesed koonduvad linnadesse. Koolivõrk ei taha aga kuidagi muutustega kohaneda. OECD andmetel kulutab Eesti üldharidusele üsna palju. Samas napib raha isegi õpetajate palgatõusuks. Kuhu raha siis kaob? Vastus on lihtne: haridusraha põleb pooltühjade koolide katlamajades ning kulub pooltühjade klasside õpetajatele. Pole siis ime, et sõltumatud koolid mõjuvad ärritavalt. Oma propagandas kasutab ministeerium nii pooltõdesid kui ka lausa valet.

Tegelikult peaks haridusministeerium sõltumatute kogukonnakoolide tekkimise pärast rõõmustama, sest hariduse kvaliteet paraneb ning koolipidaja toetus ja vanemate õppemaks toovad haridusse oluliselt lisaraha. Kahjuks ei mahu see aga Excelisse ega eelarvenumbritesse. Pigem eelistatakse uusi koole rahaliselt ahistada ja õpilasi tagasi munitsipaal- ja riigikoolidesse suruda.

Kevadisel kohtumisel sõltumatute kogukonnakoolide esindajatega ütles Jürgen Ligi: „Ma olen küll liberaal, aga....“ Tegemist on siis pigem salongiliberalismiga. Kena on arutleda, aga kui liberaalseid põhimõtteid peab ka elus endas rakendama, siis on ees ootamatult paks kivisein.

Sõltumatud koolid ei ole meie üldhariduses probleem, vaid tohutu võimalus. Probleemid on hoopis laste arvu vähenemine ning koolivõrgu jäikus. Oleks arukas „enne teeme, siis mõtleme“ rapsimisest loobuda. Vajame lahendust põhiprobleemile – kuidas optimeerida koolivõrku. Seni ei tohiks üldhariduskoolide rahastamise põhimõtteid lihtsalt igaks juhuks muuta.