Maavarad – tee jõukuseni

Põlevkivitööstus on Eestile maksu- ja dividenditulu tootnud 400 kuni 500 miljonit eurot aastas.

Põhjamaade maavaradega seotud tulusid vaadates on see aga tagasihoidlik tulemus. Seda just arvestades meie võimalusi – põlevkivi, muld- ja haruldased metallid, fosforiit, rääkimata meie ehitusmaterjalidest – paas, dolomiit, graniit.

Arengumaades, kus on puudunud kaevandamise üle igasugune järelevalve, on tagajärjed hukatuslikud – laastatud on looduskeskkond, lõhutud on sotsiaalne keskkond, elulaad ning purustatud kohalik kultuur. Aga rumalale ongi igasugune vara õnnetuseks. Maavarad tuleb panna oma rahvast teenima.

Põhjamaad on loodusressursse kasutanud rahva hüvanguks. Seal võetakse kümneid miljardeid eurosid maavaradelt teenitud tulu riikide eelarvetesse. Viimasel aastakümnel on tundmatuseni muutunud kaevandamise tehnoloogia ning ka keskkonnakaitselised nõuded ja tasud on karmistunud.

Vaja on ühtset maavarade poliitikat. Õnneks on positiivsed märgid maavarapoliitika aktiviseerumisest juba olemas. Näiteks riigikogu valimiste eel oli enamikus suuremate parteide valimisplatvormides maavarade teema käsitlust leidnud. Teema on leidnud väärikalt tähelepanu valitsusliidu leppes, peagi on valitsuse laual uus maapõuestrateegia.

Lähema aja selged eesmärgid peaksidki olema Põhjamaadele omase poliitikakujundamise võimekuse väljaarendamine maavara valdkonnas ja maavaradest riikliku ja ajakohase ülevaate saamine. Selleks ei piisa ettevõtjate, teadlaste ja poliitikute soovidest eraldiseisvalt. Neid eesmärke on võimalik saavutada vaid targalt planeerides ja ühiselt tegutsedes.